Esiletõstetud lood

Taevariigi kasvuaeg (Mt 13:31–33)

„Jeesus kõneles neile veel teise tähendamissõna: „Taevariik on sinepiivakese sarnane, mille inimene võttis ja külvas oma põllule. See on küll väiksem kõigist seemneist, ent kui taim kasvab, siis on see suurim aias ja saab puuks, nii et taeva linnud tulevad ja pesitsevad selle okstel.““ (Mt 13:31–33)

Jeesuse võrdpilt sinepiivakesest on poeetiline ja tabav. Vaatamata sellele, et sõnumit taevariigi külvist kuulutatakse kirikutes külmal veebruarikuul, toob see silme ette kevade, võimaluse näpud mulda pista ja lõpuks ometi inimese moodi elama hakata. Arvan, et see pilt ei ole iganenult agraarne, sest see, mida me näeme ja kogeme looduse kasvuperioodi jälgides, on selle sama Jumala töö, kes juhib sisemise nähtamatu taevariigi kasvu inimeses. Mõte, et Jumal võib millestki väga väikesest kasvatada midagi väga suurt ja elujõulist, on Jeesuse sõnades selgelt esil.

Tähendamissõna sinepiivakesest ei ole Uues Testamendis täpsemalt lahti seletatud, nii nagu on tehtud tähendamissõnadega külvajast ja raiheinast, küll aga on seda teinud teoloogid kiriku ajaloos. Üks sagedasemaid Jeesuse võrdumi tõlgendusi on, et see kuulutab ette kristliku kiriku kasvu. Kirik sai alguse väikesest rühmast jüngritest, kes uskusid ja kuulutasid evangeeliumi Jeesusest Kristusest. See liikumine tegi esimestel sajanditel läbi plahvatusliku kasvu, levides tollase Rooma impeeriumi aladel, ning paisus hilisematel sajanditel ülemaailmseks kirikupuuks, mille okstele said paljud rahvad nagu linnud endale pesa teha. Mõeldes tänasel päeval kirikule kui suurele pesapuule, näeme, et see ajab uusi võrseid ja oksi meist geograafiliselt kaugel asetsevatel aladel: Aafrikas, Ladina- Ameerikas, Aasias, kus paljude kirikute elus on võimas kasvuaeg. Euroopa oks, mis kannab ajaloolisi kirikuid ja rikkalikku kristlikku kultuuritraditsiooni, on aga tasapisi kuivama hakanud.

Elada kristlasena kahanevate kirikute ajas ja ruumis on muidugi kurb, aga see olukord võib olla ka positiivselt kainestav. See hoiatab meid tõmbamast punast võrdusmärki kiriku maise keha, struktuuride ja taevariigi vahele ning annab võimaluse analüüsida kiriku kasvumeetodeid, mida on edu saavutamiseks kasutatud ajaloos ja tänapäeval. Kui palju on selles olnud ja on inimlikku ponnistust ja kui palju oleme lasknud tööd teha Jumalal? Meenutades David J. Boschi sõnu, et „ka Jumala „ei“ võib olla misjoneeriv“, leian end mõttelt, et sinepiivakese mõõtudesse tagasitõmbumine võib kirikule olla ka suureks väljakutseks, et taasavastada Jumala töö ja kasvatav arm.

Mõeldes tähendamissõnale sinepiivakesest isikliku usu plaanis, tahaksin meenutada üht teist Jeesuse ütlust. Matteuse evangeeliumis kinnitab ta oma jüngritele: „Kui teil oleks usku sinepiivakese võrra ja te ütleksite sellele mäele: „Siirdu siit sinna!“, siis ta siirduks, ja miski ei oleks teile võimatu.“ Tavapäraselt tõlgendatakse seda ütlust nii, et inimese usk on liiga väike, et sellel oleks vaja kasvada sinepiivakese suuruseks ja et siis saaksime teha suuri asju nagu vägevad jumalamehed kunagi. Õhkamine „Oleks meil ometigi rohkem usku!“ on ilmselt kostnud läbi aegade usuentusiastide huulilt. Martin Luther annab ühes oma jutlusest seletuse Jeesuse võrdumile mõtlemapanevalt teise nurga alt. Lutheri järgi ei peaks me keskenduma sellele, et meie usk on väike, vaid peaksime valvama, et sinepiseeme meile alles jääks, et linnud seda ära ei sööks, et saatan usku meie hingest ära ei võtaks. Luther toob näitena Peetruse ja Moosese, kes mõlemad olid suured usumehed. Nende usk oli tugev ja vägev, aga samas ka kõikuv ja nad kogesid mõlemad teatud hetkedel usu kaotust. Taevariigis ei ole küsimus mitte usu tugevuses ega nõrkuses, vaid Jumalale ustavana püsimises ja jäämises.

Lutheri mõtet jätkates ei ole isikliku usu probleemiks siis mitte niivõrd usu väiksus vaid usu näiline suurus, see, et inimesel on kalduvus oma usku inimlikke mõõdupuid järgides suureks kujutleda ja põhjendamatult tugevaks pidada. Saades oma usus suureks, paremaks ja õigemaks kui teised, ei ole me tegelikult targemad kui need, kes Jumalast ei hooli. Jumala arm ja töö on mõlemal juhul ühtviisi kõrvale jäetud ja hüljatud. Inimese usu mõõt on niisiis sinepiivake, väikseim väiksemate seast. Meil tuleb iseenestes väikseks saada, et Jumal saaks meis oma tööd teha, kasvu ja saaki anda. Mõeldes selle maailma ahvatlustele ja karidele, mis meie usku ohustavad, tuleb meelde A. S. Puškini luuletus antšaarist ehk mürgipuust:

Nüüd on ta juured kinni maas,
latv elutuna õhus kangub
Ja õhtul kõvaks nagu klaas
puukoorel mürginire hangub.

Ei puhka linnud surmapuul,
ei rända tiigergi neid radu –
Sealt kaugele vaid pööristuul
viib katkuleitsakut ja kadu.

Inimese süda ei ole eikellegimaa – kui seal ei idane taevane seeme, lähevad selle asemel kasvama kõikvõimalikud muud ivakesed. Küllap on meil kõigil kinnitavaid ja hoiatavaid näiteid tuua, toetudes iseenda usuelus toimunule või kiriku ringis ette tulnule: kuidas sai mõni seeme nii märkamatult idaneda ja kasvada, et sellest elupuu asemel mürgipuu sirgus? Sellepärast olgem valvsad, et sinepiseeme meile alles jääks! Seda on võimalik teha, võttes Jumala ja usu suhtes mullase hoiaku, saades heaks pinnaseks Jumala põllul, kuhu ta oma seemne külvab ja sel kasvada ning saaki kanda laseb. Taevariiki kasvatab meis ikkagi ainult Jumala arm, mitte meie ise oma tarkusest ja jõust. Kujutledes end juba kirjuks taevalinnuks kõrgetel latvadel, võib pesalt pesale lenneldes ja lauluharjutusi tehes tera kergesti noka vahelt pudeneda. Õnnistatud taevariigi kasvuaega kõigile!

 

Tiina Janno (1963) on EELK Audru Püha Risti koguduse õpetaja.

Print Friendly, PDF & Email
English