Arvamused

Sinu tahtmine sündigu!

„Tõelises alandlikkuses ei pea leitama „ma tahan nii või naa“ ega „seda või teist“, vaid selget väljaminemist sinu omast. Ja seepärast kõige paremas palves, mida inimene võib palvetada, ei pea olema „anna mulle seda voorust või laadi“ ega „jah, Issand, anna mulle iseennast või igavest elu“, vaid: „Issand, ära anna mulle midagi, mida sina ei taha, ja tee, Issand, mida ja kuidas sina tahad igal kombel“; see ületab inimese nõnda kui taevas maa, ja kui palve tehakse nõnda, siis ollakse hästi palunud.“ (Meister Eckhart „Eristamise kõned“, tlk Kalle Kasemaa.)

Jeesus õpetab evangeeliumis, et esmalt peab otsima jumalariiki ja selle õigust ja kõike muud saadakse siis pealekauba. „Paluge, siis teile antakse…“ Palve sünnib ainult ja ainult selle pärast – kuigi palutakse erinevaid asju –, selle ainsama pärast, Jumala pärast, tema riigi pärast. Inimene ei saa enne rahu, kui ta selle leiab. Nii palju tähendamissõnu viitavad sellele: „põllusse peidetud pärl“, „kadunud drahmiraha“, „sajast üks kadunud lammas“, jne. Isegi kui palutakse pealtnäha argiste asjade pärast, tahetakse aina juurde, otsitakse ikka ühte ja ainsamat. Sõnad ei loe midagi, ega soovide hulk – need kaovad kui poolikud asjad, kuni tuleb täieline.

Palve on saladuse ukse paotamine, seesama kihk, mis sirutas käe keelatud vilja järele. Palve on sakrament, ilma kahtluseta Jeesuse enese poolt antud, seatud. Kõige üldpreesterlikum, kõige elementaarsem kultuse vorm. Ja ometi on nii, et seda ei osata, nagu ei osata armastust jms. Sest müsteerium, kr mysterion, ei seisne asjades ega objektides, vaid neist sõltumata „saladuslikus kohalolus“, nagu kirjutab Christian Braw „Õnne käsiraamatu“ IV peatükis. Ta lisab, et piibellik mõiste mysterion tuleneb sõnast myo, „vaikima“. Palve olemus avaldub siis, kui saabub vaikus – väline ja sisemine. Ehk teisisõnu, lastakse Jumalal rääkida, lastakse teisel ka rääkida.

Anselm Grün räägib oma raamatutes palve kolmest astmest: 1) sõnadega palumisest, 2) meditatsioonist ja 3) kontemplatsioonist (vastavalt kolmele astmele: õpipoiss, sell, meister). Grün selgitab, et esimese astmena õpitakse tundma iseennast – mida üleüldse palutakse? See on meie hinge peegel, kuni selleni, et adutakse küsimuse sügavust: kes ma olen? Ja, kes ma ei ole? Ikka seesama kuulamise oskus, vaikimise oskus. Sõnades asuvad meie tunded ja mõtted, soovid ja ihad; kui me need palvesse vormime, siis toome nad valguse kätte – kuid ühtlasi seisame ka ise valguse käes. Nagu juba öeldud: palve vormistamine on ukse avamine, kuid edasi minnes ei pea me enam kinni hoidma sõnadest, vaid hoomama toda, kes ukse avas, kellele me palve suuname. Ja siin on vaja märgata nii palujat kui adressaati. Grün tsiteerib raamatus „Palve kui kohtumine“ kirikuisa Cyprianost: „Kuidas võid sa nõuda Jumalalt, et ta sind kuulaks, kui sa ise ei kuula ennast? Sa tahad, et Jumal sinu peale mõtleks, aga sa ise ei mõtle enda peale. Kui sa ise pole enda juures, kuidas sa võid siis tahta, et Jumal oleks sinu juures? Kui mind pole kodus, ei saa ka Jumal mind sealt eest leida, kui ta sinna tulla tahab… Enese kuulamine, kontakti saavutamine enda ja oma vajadustega, see on tingimus, mis aitab saavutada kontakti Jumalaga“.

Meditatsioon on justkui võlusõna – teen seda ja siis… Kuid see on vaid aste sügavamale Jumala teel; nii nagu Jeesus ette näitas ristiteel (läbi surmavarju oru) ja mäe otsas Peetrusele: siia me ei pane telke püsti. Meditatsiooni kõige lühem selgitus oleks: see on laskumine peast südamesse, kui palve algab sõnadega ja see toimub peas, siis süvenedes laskutakse südamesse. „Süda“ piibliheebrea keeles ei tähenda bioloogilist organit, vaid „keskmist paika, sisemist inimest“ – prohvet Jeremija viitab samuti sellele „uue lepingu“ kirjeldusega 31. peatükis; ülekantult võiks siin lugeda ka „Jumala nägu“ või siis vähemalt „sarnasus“. Kiriku ajaloos on palju vaieldud, mis jäi alles siis, kui toimus pattulangemine, kuid vaidlused ja arutlused ongi ainult peas. Peast laskumine polegi alati nii kerge, seal on turvaline, seal on kontroll „kõige üle“. Kuid see „kõik“ on nii pisike, niisama suur kui pea maailmaruumiga võrreldes. Grün ütleb, et meditatsioonis ei juurelda sõna üle (ei filosofeerita, nagu teoloogia enamasti teeb), vaid seda maitstakse, nii nagu toimub prohvet Hesekieliga, kui tal kästakse rullraamat ära süüa. Siis ei ole Sõna enam väline, vaid hakkab saama lihaks. Grün jätkab: „Meditatsioon tungib sõna sisemusse ja vallandab seeläbi südames igatsuse Jumala järgi. Mida sügavamale ta sõnasse tungib, seda suuremaks paisub igatsus. Guigo ettekujutuses lõhub meditatsioon ära alabasternõu ning hingab sisse salvi magusust. Ta igatseb Jumala magususe ja õndsuse järele, aga ei maitse neid veel. Ta aimab, et tundmine peab tulema Jumalalt“. Nii on meditatsioon eelharjutuseks või piibelliku sõnavara järgi „pruudi ehtimine pulmadeks“, et peigmees tuleks; samuti igasugu muud harjutused (kr askesis), ka filosofeerimine, kuid seal võib õli lõppeda või ongi juba lõppenud, kuigi ise ei teatagi.

Keskaegse Saksa müstika kokkuvõtteks peetava raamatu „Raamatuke täiuslikust elust“ eessõnas ütleb Luther, et talle pärast Piiblit ja Püha Augustinust pole ette tulnud raamatut, kust ta oleks rohkem õppinud ja veel õppida tahab. Raamatu avapeatükkides leidub sissejuhatus palve kolmanda astme juurde: „Püha Paulus ütles: „Aga kui tuleb täiuslik asi, siis kaob see, mis on poolik.“ (1Kr 13, 10). Oluliseks küsimuseks on siin: mis on täiuslik ja mis on poolik? Täiuslik on olemine, kus hoomatakse ning haaratakse kõiki asju ja nende olemust iseenesest. Ilma selleta ja sellest lahus pole õige olemine. Selles on kõikide asjade olemus, et kõigi asjade olemus on muutumatu ja liikumatu, ja muudab ning liigutab kõiki asju…“. Pisut edasi II peatükis küsitakse, mis on patt, ja vastatakse: „Kiri, usk ja tõde räägivad patust kui mitte miskist, aga loodud olendid pöörduvad ära sellest, mis on muutumatult hea ning pöörduvad selle poole, mis on muutlik; ja selles ongi patt, et pöördutakse täiuslikust selle juurde, mis on mööduv ja ebatäiuslik ja üle kõige pöördutakse ära iseendist…“ Kontemplatsioonist ei saa ju suurt midagi kirjutada, kuigi seda on tehtud ja hästi, nt Anselm Grün: „Ma ei saa ühtegi nägemust, vaid näen läbi, vaatan kõige oleva põhja. Korraga saab kõik selgeks. Ma tunnen, et kõik on hästi. Kõigel on oma mõte. Ma olen nõus Jumala, iseenda ja oma eluga. Kõigega. Ma puudutan kõigi asjade taga peituvat saladust, olemise tuuma, ma puudutan Jumalat ennast… Ma olen lihtsalt olemas. Ma aiman Jumala saladust, kes ütleb enda kohta vaid: MA OLEN KES MA OLEN.“

Mida siis on öeldud palvest? Mitte midagi. Ütlemisest pole mingit kasu (kasvamist) enne, kui seda ei tehta, ei harjutata, ei tehta sellest „palve vägitööd“ nagu ortodoksid ütlevad. „Palve on ukse avamine,“ on isegi palju öeldud, evangeeliumi järgi oleks parem öelda: see on uksele koputamine; Jumal on see, kes avab. Kuid koputama peab, ette valmistama peab; selle kohta on ka evangeeliumis juttu, mida võidakse öelda teiselt poolt ust. Nõustun jälle vist Grüniga, kes ütleb, et inimene on eelkõige „palvetav inimene“, et selles protsessis sünnib tõeline Inimene. Hästi ütleb ka H.J.M Nouwen („Siin ja nüüd“): „Palvetamine tähendab armastuse hääle kuulamist… Kurt on ladina keeles „surdus“. Täielik kurt on „absurdus“, absurdne, meeletu. Kui me ei palveta, kui me ei kuule armastuse häält, kes meiega siin ja nüüd kõneleb, elame absurdset elu, kus me pidevalt kõigume mineviku ja tuleviku vahel…“

 

Tauno Kibur (1969) on EELK Juuru Mihkli koguduse õpetaja ja Ida-Harju praostkonna praost.

Print Friendly, PDF & Email
English