Artiklid

Palve tähendus Karl Barthi teoloogias

Šveitsi teoloog Karl Barth sai aastal 1922 kuulsaks tänu oma plahvatusliku mõjuga Rooma kirja kommentaarile. Veidi peale selle ilmumist kirjutas ta ühes ettekandes järgmised markantsed laused: „Me peame teoloogidena kõnelema Jumalast. Oleme aga inimesed ega saa sellistena Jumalast kõnelda. Me peame teadma mõlemat, oma pidamist ja oma mitte-suutmist, ning just sellega andma Jumalale au“. See paradokssust täis lõik on hea näide Barthi varasest dialektilisest teoloogiast ja lõpetavaid sõnu – „andma Jumalale au“ – võiks esimesel pilgul mõista verbaalse hüüumärgina. Kuid need sõnad võivad olla ka ajendiks küsimusele, milles seisneb potentsiaal, mis siin kiitust iseloomustab? Ja kuidas on võimalik Jumalat kiita, kui Jumalast rääkida ei saa?

Varase Barthi järgi on Jumalast võimalik rääkida vaid samal ajal oma sõnu eitades. Inimene viitab Jumalale, rõhutades samal ajal oma suutmatust Jumalale viidata. Kas sellisel tasandil on aga üldse mõtet rääkida mingist suhtest Jumala ja inimese kõne vahel – ehk kahekõnest? Kas ei ole siin tegemist pigem kahe eraldi monoloogiga? Napilt kakskümmend aastat hiljem tõlgendab Barth nimetatud lõiku ise nii, et kirjeldab lähemalt kiitmise paradoksi: kiituses kogeb inimene mittekaemuslikult Jumala poolt kõnetatud olemist ja mõistab, et on Jumala kõnetust juba mõistnud. Seda, mis jääb kogemusele haaramatuks, kogetakse dialektiliselt – nimelt end seda juba kogenuna tunnetades.

Barth ei ole siiski nõus oma hilises teoloogias – „Kiriklikus dogmaatikas“ – sellistest kogemuselementidest rääkima. Asi piirdub eeltoodule sarnaste vihjetega. Aga samal ajal, kui Barth eitab inimliku kogemuse tõepotentsiaali, rõhutab ta üha kasvaval määral palve fundamentaalteoloogilist tähendust. Palve muutub Barthi ilmutusteoloogilise kontseptsiooni tunnetusõpetuse jaoks tähtsaks: Inimene peab tunnetuse pärast paluma, ta peab paluma, et Jumal talle end tunda annaks. Oma hilistes töödes jõuab Barth palve selge fundamentaalteoloogilise määratluseni – palvel on siin kristliku eetika ja teoloogilise töö jaoks põhimõiste roll.

Siinjuures tekib küsimus, kuidas väljendub palve põhjapanev funktsioon Barthi palvekäsitluses. Ja mil viisil mõistetakse palvet teoloogias, mis mõistab end ühtlasi teoloogia kriitikana? Palve mõistmine peab sel juhul ise kätkema kriitilist momenti. Küsimus on, kuidas käsitleb Barth palve kuuldavõtmist. Kas palve kuuldavõtmine on identne Jumala eneseavamisega, mis on lõplikult toiminud Kristuse ilmutuses? Või võib Jumala ja inimese kahekõne teha ootamatuid pöördeid? Need küsimused määravad küsimust, kuidas saab jumalasuhe – Barthi käsitluses – subjektiivselt tõelisuseks?

 

Kolm teesi palvest ja fundamentaalteoloogiast

Palve fundamentaalteoloogilist tähendust – ja seejuures ka küsimust kogemuse rollist – Barthi teoloogias võib võtta kokku järgneva kolme teesi abil:

1. Barthi järgi tunnetab inimene Jumalat palves. Seetõttu on „Kirikliku dogmaatika“ mõistmiseks otsustav hilise Barthi märkus, et teoloogilisel tööl on palve karakter.

On uuema ja uusima Barthi-uurimise teene, et suurel määral on esile tõusnud „Kirikliku dogmaatika“ hermeneutiline iseloom. Sellele võib valgust heita palve teoloogilise tähenduse küsimus: „Kiriklik dogmaatika“ kirjeldab n-ö ridade vahel, kuidas võib inimene Jumala ilmutust mõista ja omaks võtta. Selliseid tunnetusmomente võib leida Barthi palvekirjelduses. Tegemist on seejuures tema varasemate dialektiliste kirjutiste hermeneutiliste järelmõjudega, sh dialoogilise küsimuse ja vastuse dialektikaga. Selle kujundi kohaselt vastab Jumal inimese küsimusele, aga mitte vastusega, vaid vastuküsimusega. Seetõttu ei ole inimesel võimalik saada lõpplikku vastust, sest iga vastus annab põhjust uueks küsimuseks. Teine hermeneutiline kujund on „mittekaemuslikkus“, mida Barth kasutab inkarnatsiooni kirjeldamiseks. Seda varajast kujundit võib leida tema hilisest ilmutusedialektikast: mõte seisneb selles, et Jumal ilmutab end inimesele vaid nõnda, et tõmbab end inimliku tunnetuse haardest eemale. See tähendab, et tunnetus peab sisaldama negatiivset, dialektilist elementi. Seda peabki Barth silmas oma tuntud väljendusega, et Jumal varjab end ilmutuses. Kui inimene tunnetab Jumalat, tunnetab ta samas oma piiratust (või patusust), nimelt seda, et inimene on haaratud ja piiratud iseenda ettekujutustega Jumalast, iseendast ja oma kaasinimestest. Seetõttu tähendab jumalatunnetus, et inimene vabastatakse taolisest suletud ringist: jumalatunnetus leiab aset kohtumises Jumalaga, milles Jumal seab inimlikud ettekujutused küsimuse alla.

2. Iga teoloogiline positsioon sisaldab mingisugust arusaama religioossest kogemusest. See kehtib ka „Kirikliku dogmaatika“ suhtes. Siin on tegemist selle dialektilise kogemisega, mis jääb kogemusele haaramatuks – nimelt Jumala kriitiline, end meile andev ja ühtlasi nõudlik kohalolu inimese juures.

Barthi arusaam religioossest kogemusest ilmneb tema palvekirjelduses. Selle nähtavaks tegemine on muidugi vastuolus viisiga, kuidas Barthi end ise väljendas. Tema dogmaatilised formuleeringud mõjuvad objektiveerivalt ja võivad jätte mulje, et Jumala ilmutus ei puuduta tegelikult üksikinimese faktilist olemasolu. Barth distantseerus kategooriliselt kõikidest püüetest leida inimliku kogemusega haakumispunkt. Samas vihjab ta ise mõnedele kogemusstruktuuridele, avades neid lähemalt siiski äärmiselt harva. Sellised vihjed kohtab eriti „Kirikliku dogmaatika“ viimastes köidetes – lepitusõpetuse kolmandas ja postuumselt ilmunud neljandas köites. See, kuidas Barth tõlgendab palvet, võib heita valgust nendele fundamentaalsetele, ent samas varjatud kogemusstruktuuridele.

Barthi objektiveerivad, dogmaatilised formuleeringud nõuavad aga dekodeerimist. See on näiteks vajalik, kui Barth kirjeldab objektiveerivate väljenditega üleminekut vanalt inimeselt uuele, identifitseerides seda Kristuse ülestõusmisega. See üleminekukujund võib esmapilgul tunduda spekulatiivsena. Kuid seda võib kasutada võtmena nimetatud kogemusstruktuuride avamiseks, mis lõhuvad subjekti ja objekti eristuse raamid. Otsustava tähtsusega on tähele panna, kuivõrd suurel määral Barth mõtleb, kasutades sündmusstruktuure. Kui lugeda ta teoseid järjekindlalt selles valguses, on võimalik mõista tema dogmaatilisi konstruktsioone sündmustena, millesse on haaratud ka faktilised inimesed oma faktilise olemasoluga. Seejuures joonistub pilt dialektilisest, eksistentsiaalsest sündmusest, kus inimene kogeb kohtumist Jumalaga, unustades samal ajal iseenda.

3. Teise teesi metodoloogiline tulem on järgmine: Barthi avamata arusaam religioossest kogemusest toob endaga kaasa nn pimeda nurga tema teoloogias ja seda pimedat nurka võib näha Barthi teadliku strateegiana.

Barth illustreerib inimese eksistentsiaalset Jumala Sõna omaksvõtmist sellega, et ta ei võta seda eksistentsiaalset omaksvõtmist üldse jutuks. Inimene ei saa Barthi järgi kogeda Jumala kohalolu seeläbi, et pöörab pilgu enda sisse. Kohtumine Jumalaga palves saab inimesele osaks nõnda, et ta tõmmatakse klammerdunud enesesuhtest välja ja et ta unustab seeläbi iseenda. Barthi meetod vastab nüüd iseäralikul viisil sisule: ta n-ö „unustab“ inimliku kogemuse ja Jumala Sõna eksistentsiaalse omaksvõtmise ning suunab oma teoloogilise pilgu ilmutussündmustele – mis seeläbi omandavad nimetatud objektiveeriva iseloomu. Nõnda mõistab Barth muuhulgas palve tõsikindlust palve kuuldavõtmise suhtes otsustava kriteeriumina palve jaoks. Aga ta ei seo seda tõsikindlust palvetaja subjektiivse eksistentsiga, vaid ankurdab selle palve kuuldavõtmisesse. Barth põhjendab seega palvet osutades palve kuuldavõtmisele, aga ta ei ütle – või peaaegu üldse ei ütle –, kuidas palvetaja palve kuuldavõtmist kogeb.

Seega võib ütelda, et ühelt poolt vastab selline retooriline strateegia sisule, mida Barth tahab vahendada. Teiselt poolt asetab Barth ennast olukorda, mis provotseerib vääritimõistmist. Ta ei ava, mida inimene mittekaemuslikus kohtumises Jumalaga kogeb; ja võib seetõttu jätta kergesti mulje, et kohtumist üleüldse ei toimu. Näiliselt hoiab Barth Jumala tõelisust ja inimese faktilist olemasolu teravalt lahus. Tema erakordselt tugev poleemika teiste teoloogiliste positsioonidega ei tee asja paremaks, sest see tekitab mulje, et ta tahab enda seisukohta barrikadeerida.

 

Palve ja palve kuuldavõtmise transformeeriv vastastikkus

Seetõttu tuleb Barthi lugedes minna kaugemale sellest, mida ta ise esitas. Ainult selline lugemisviis võib selgitada Barthi tähtsust tänapäeva protestantliku teoloogia jaoks. Kui Barth keskendab tähelepanu Jumalale kui jumalatunnetuse subjektile ning seejuures jätab välja inimliku kogemuse ja eksistentsi, võib olla tulemuslik teha just seda, mis esmapilgul tundub kontraintuitiivne: pidada tema teoloogia lugemisel mõistmishorisondina silmas retsiprooksust. Seejuures on võimalik selgitada ja valgustada Barthi teoloogiale iseloomulikku puhta anni ja vastastikkuse dialektikat. Selle dialektika selgitamiseks võib kasutada sotsiaalantropoloog Pierre Bourdieu kingivahetuse teooriat. Lühidalt öeldes väidab see, et inimestevahelised suhted elavad vastastikkusest, samal ajal on aga kingivahetuse osalistel vajalik hoida üleval „puhta anni“ ideaali.

Retsiprooksuse mõiste heidab valgust teatud pingetele Barthi teoloogias. Barth toonitab, et lepitusel on puhta anni iseloom. Võib isegi öelda, et ta rõhutab seda üle, tõstes suurel määral esile asjaolu, et Jumal üksi toimib lepituses. Ta rõhutab seda sel määral, et jääb arusaamatuks, kuidas inimene saab üldse jumalikku andi vastu võtta. Tegemist on niisiis eelpoolmainitud probleemiga: Barth vaikib sellest, kuidas inimene võtab omaks Jumala ilmutust. – Samal ajal on aga Barthi jaoks otsustav, et inimene suhestub Jumala toimimisega, toimides ise sellele vastavalt. Barth kasutab vähesemal määral ka retsiprookset aluskujundit, mis osutab lepituse vastastikkuse aspektile: seeläbi, et Jeesus Kristus teostab jumalasuhet, langevad Jumala au ja inimese õndsus kokku. Kujund vihjab sellele, millest ülalpool juttu oli: et kohtumine Jumala ja inimese vahel toimub mittekaemuslikul moel kiituses.

Barthi teoloogia osutab niisiis mitmesse suunda: see mõistab Jumalat ainukese toimijana, püüab aga samas suhestada inimese toimimist Jumala toimimisega. Seejuures on võimalik näidata vastastikkuse struktuure Barthi jumalasuhte mõistmises. Bourdieu retsiprooksuse teooria taustal on arusaadav, et Barth peab toonitama Jumala ainutoimimist, et jumalasuhe ei muutuks kaubavahetuseks. Samal ajal on ta aga sunnitud vihjama momentidele, mis sisaldavad vastastikkust. Ilma selleta ei saaks osutus mittekaemuslikule kohtumisele Jumalaga olla viisiks, kuidas usutaval moel läheneda inimese jumalasuhtele.

Retsiprooksuse kujundit võib seega muuhulgas kasutada ka selleks, et selgitada palve ja palve kuuldavõtmise vahekorda Barthi „Kiriklikus dogmaatikas“. Barth määratleb oma loomisõpetuses (KD III) palvet kui palumist, st Jumalalt millegi küsimist. Ta markeerib selle määratlusega oma koha väitluses, mis toimus palve üle tema teoloogiliste ja filosoofiliste eelkäijate seas. Kant ja peale teda Albrecht Ritschl pidasid palumist liiga sobimatuks ja irratsionaalseks, kuna see olevat motiveeritud soovist Jumala juures midagi saavutada. Barthi enda teoloogiline õpetaja Wilhelm Hermann osutas seevastu, et palvele mõjub pärssivalt, kui palvetaja peaks soovimisest loobuma.

Barth püüab seda dilemmat ületada. Tema jaoks on otsustav, et inimene tuleb Jumala juurde iseendana ja palub vastavalt Jumala juhatusele. Mis puutub palvetaja tõsikindlusesse palve kuuldavõtmise suhtes, siis seob Barth selle Jeesuse palvega: Barthi tõlgenduses on see palve nimelt palve kuuldavõtmine ise. Seeläbi, et inimene ühineb Jeesuse asendava palvega, on tema palve juba kuuldud. Barthi esitus annab põhjuse küsida, kas Jumala juhatus ja palve kuuldavõtmine on kogetavad? Kas palve kuuldavõtmine vaid eelneb palvele, või võib palvetaja seda kogeda vastusena palvele?

Sellele otsustavale küsimusele vastab Barth alles üsna „Kirikliku dogmaatika“ lõpus, postuumselt ilmunud köites „Kristlik elu“. Siin avab ta Jeesuse Kristuse enesest tunnistavat kohalolu kirikus palve kuuldavõtmisena. See tähendab, et teostatud jumalasuhe vahendab iseennast ja loob seeläbi Jumala ja inimese vahel uusi suhteid. Barth kirjeldab palve kuuldavõtmist kui palve transformatsiooni. Tegemist on niisiis palve ja palve kuuldavõtmise dialoogilise suhtega, kus palve ise saab Jumala anniks. Seda mõistes peab palvetaja suunama pilgu annilt andjale – ning palve muutub selle pöördega iseennast unustavaks kiituseks. Ja just see kiitus, mis teatud moel on palvetaja and Jumalale, saab nüüd Jumala tõeliseks kingituseks inimesele. Inimene on iseendast eemal ja seega iseenda haardest välja tõmmatud – ja just sel silmapilgul kogeb ta kohtumist Jumalaga. See on kogemus, mis toimub mittekaemuslikul viisil juba-kogenud-olemise tunnetuses.

Sellel aspektil on ühtlasi kriitiline iseloom: nimelt mõistab Barth transformatsiooni nõnda, et Jumal ühtaegu aktsepteerib palvet ja vastandub sellele. Palvetaja tunnetab seega oma palve küündimatust ja selles tunnetuses peab kiitus suubuma uude palvesse. Kriitika, mida nt Ritschl suunas paluva palve vastu, integreeritakse nõnda Barthi juures palve enda struktuuri.

Barth mõistab kirjeldatud pööret kiitusele kui märki palvetaja vabastamisest. Palvetaja vabastatakse kiituses oma klammerdunud enesesuhtest suhtele Jumalaga – ja nagu järgnevast nähtub: suhtele kaasinimesega. Vabastusel on dialektiline karakter: seeläbi, et Jumal ühtaegu aktsepteerib palvet ja vastandub sellele, vabastatakse inimene võimalusele seada ennast küsimärgi alla, samas aga vabastatakse ta ka koormast olla vastavuses oma ettekujutustega iseendast.

 

Palve ja tunnistus: kristlik elu kriitilises vabastuses

Seda dialektilist kujundit, mis sisaldab ühtaegu nii andi kui kriitikat, süvendab Barth oma õpetuses tunnistusest (KD IV/3). Kristlik kogudus tunnistab ülejäänud maailmale sõna ja teoga lepitavast jumalasuhtest. Seda inimlikku tunnistust mõistab Barth analoogiana Jumala ilmutusele; tunnistusel on mittekaemuslikul moel osa ilmutuses.

Aga tunnistusel on üks otsustav eeldus – ja selleks on palve. Võib öelda, et analoogia, mis iseendas ei ole kohtumine Jumalaga, eeldab kohtumist Jumalaga. Siin on tegemist just kirjeldatud palve doksoloogilise pöörde – kiitusele pöörde – ühe variandiga. Seda varianti võib tähistada mõistega „ekstraversioon“: paluv palve, milles palvetaja suhestub omaenda soovide ja vajadustega, keeratakse välja maailma poole ja saab eespalveks ning tunnistuseks. Barth võib nt tõlgendada Meie Isa palvet eestpalvena ja mõista seda kui sündmust, milles Jumal ja inimene annavad vastastikku teada, et nad tahavad osaleda üksteise plaanides. Inimese osalemine Jumala plaanis tähendab aga just nimelt seda, et ta kommunikeerib maailmale lepitust.

Barth mõistab seega palvet ennastületavana. Väljapoole ja iseendast eemale pöördumine on palve struktuuri olemuslik osa. Palve sellist iseloomu põhjendab Barth kristoloogiliselt: ta kirjeldab lepitust Jumala ja inimese vahel ennastületava ja ennastkommunikeerivana. See tähendab: seeläbi, et lunastus teostatakse Jeesuses Kristuses, põhjustab see enda jätkumise Kristuse eksistentsist väljapoole teiste inimeste eludesse. Seeläbi, et Kristus tunnistab endast neile inimestele, saab lepitus neile vabastuseks. Ja see vabastus toimub nõnda, et nad kistakse välja nende klammerdunud enesesuhtest osadusele kaasinimestega.

Nõnda mängib eelpoolnimetatud kriitiline moment rolli ka selles seoses. Palve kuulmises räägib Jeesus Kristus vastu palvetaja ettekujutustele jumalasuhtest kui uskuva indiviidi ja Jumala kaksiolemisest – ja palvetaja suunatakse selle asemel koguduse osadusse. Aga vastu räägitakse ka koguduse ettekujutusele endast kui iseenesele piisavast seltskonnast – ja kogudus suunatakse maailma. Sellel „ekstraversioonil“, mis palves aset leiab, on seega praktilised järeldused.

Palves aset leidva pöörde olemuslik joon on niisiis, et see võtab inimlike ettekujutuste ületamise vormi. See inimlike ettekujutuste kriitika on kristoloogiliselt põhjendatud – sest ülestõusnu enesetunnistuse mõistmine on võimalik vaid ristilöömise märgi all. Kuna Barth põhjendab kohtumist Jumalaga kristoloogiliselt, peab see vältimatult jääma inimese kogemuse haardest väljapoole, vastandudes tema ettekujutustele Jumalast. Ei ole põhjuseta, et Barth kasutab korduvalt sõnu „üllatus“ ja „imestus“ signaliseerimaks seda, mis juhtub inimesega jumalatunnetuses.

Barth avab nüüd inimese kutsutud-olemist Jumala poolt vabastusena ettekujutuste suletud ringist. Ettekujutused mitte ainult ei lähe Jumala annist mööda, vaid ettekujutuste tõttu Jumala annist omandavad inimese teod järgneva vastuteene karakteri, kuigi nad peaksid olema ise and ja seda samaaegselt Jumala anniga. Et and ei kaotaks anni iseloomu ega muutuks ettekujutuse objektiks, peab inimene andi vastu võtma ennastunustavalt. And ja vabastus peavad seepärast aset leidma enesekriitilise küsimise ja ennastületava Jumala plaanis osalemise vastastikkuses mõjus. See vastastikune mõju toimub konkreetselt palve üleminekuga kiituseks.

Nende palves sisalduvate ületuskujundite taustal on selge, kuidas palve saab olla kristliku eetika põhimõisteks. Ettekujutuste suletud ring viib suletud toimimismustriteni, mis on märgistatud sunnist ja vastuteenest. Palve on otsustavalt ennastületav, kommunikatiivne toiming, mis viib sellest suletud ringis välja. Seda ületussündmust avab Barth alles oma suurteose lõpuosas. Seda võib aga näha tema terve hilisema teoloogia vaikiva eeldusena.

 

Taani keelest tõlkinud Johann-Christian Põder.

 

Christine Svinth-Værge Põder (1972), PhD, on dogmaatika järeldoktorand, osaleb uurimisgrupis Reformation Theology (Aarhusi ülikool, Taani) ja on Taani Evangeelse Luterliku Kiriku liige.

Print Friendly, PDF & Email

Viimati lisatud

c s-v põder
Karl Barthi kiriklik dogmaatika
Christine Svinth-Værge Põder
Foto: Tanel Valdna, ERR
Luterlik ristiteoloogia ja kiriku kuulutusülesanne tänapäeva Eestis
Meelis Süld
Allan Kährik
Ootamisest ja pilve sees tulijale silma vaatamisest (Lk 21:25–36)
Allan Kährik
Jõulupöördumine
Euroopa kirikute rändekomisjon, Euroopa Kirikute Konverents
English