Arvamused

Miks on kirik?

Milleks on kirik? Iseenesest vist lihtne küsimus, kuid raske vastata. Või ei ole? Me räägime loomulikult siin kristlikust kirikust, mis tunnistab ülestõusnud ja surma võitnud Kristust. Ja ei midagi muud. Me tunnistame Apostlikus usutunnistuses, et „usume üht püha kristlikku kirikut“. Samas on mõneti õigustatud ka küsimus tohutust kirikute paljususest, mis kõik nimetavad end kristlikeks. Paljusus on rahvuslikul pinnal (nagu näiteks hiina baptistid, EELK), kuid ka konfessioonide pinnal (hiina baptistid, EELK). Mõnede kirikute tekke põhjus on selgelt ajalooline. On ennast teadvustatud vastandamise kaudu nagu näiteks kogu protestantism. Samas võime küsida, kas ka roomakatoliku kirik on praegu seesama, mis Lutheri ajal? Võib ju olla, et mida enam süüvime küsimusse „milleks on kirik?“, seda rohkem tuleb juurde küsimusi.

Ehk aitab selgust tuua see, kui võtta lähteks meie konkreetne aeg ja sellega kaasnev paradigma. Ma väidan, et möödas on ajad, mil keegi võis pretendeerida absoluutsele tõele – enam ei ole tegu ühtse taustsüsteemiga vana Euroopa kultuuris ja sealt järelduvas anglo-ameerika kultuuriruumis, vaid postmodernismi käsitluse järgi on juba eelduseks see, et kellelgi pole õigust ühtset taustsüsteemi „valitseda“. See süsteem lihtsalt puudub. Muidugi võib ennast teadlikult vastandada, olla „alternatiivmees“, kuid juba vastandamine näitab, mis on mainstream. Miljonilinnas võib leida lugematul hulgal erinevaid gruppe ja need ei ole ka sageli kinnistunud kindlasse füüsilisse kohta, vaid kolinud internetti. See annab suure vabaduse valida. Ehk isegi liiga suure. Piltlikult võiks seda ette kujutada nii: igaüks elab omas mullis, mis võib aga ei pruugi leida ühisosa mõne teise mulliga. Individuaalsus on ainumäärav (ja suur valikuvabadus eeldab individuaalsust). Inimene ei sünni enam mingi kindla taustsüsteemi sisse; seda juhtub veel vaid tugevate traditsioonidega katoliku või ortodoksi maades või siis islamimaades. Demokraatlik-liberaalne lääne kultuur võimaldab igaühel ise valida. Või valimata jätta. Seda oleme ju tahtnud ja me ei taha vaimudiktatuuri. Jättes kõrvale retoorilise küsimuse, kuivõrd vaba indiviid oma valikutes üldse on, jääb siiski küsimus, et miks te olete õiged? Nii küsis minu käest üks keskkooli viimase klassi poiss: miks ma peaks leeri tulema, kirikusse kuuluma? Jeesus Kristuse lunastuse pärast? Aga budismis pole seda ju vaja. Ma tean, mis asi on kristlus; google annab selle vasteks 150 miljonit tulemust. Saab järeldada, et viimselt loeb ikka isiklik jumalakogemus; üks protestantismi eesmärke! Paradoksaalselt on see hakanud iseenda eesmärgi vastu töötama.

Kirik ei ole enam ammu ka valdav sotsiaalalal. Oli aeg, kus hospidalid, hoolekanne ja vaesteabi olid vaid kiriku käes. Nüüd on see läinud veel bürokraatlikuma, veel imaginaarsema võimu kätte, nagu seda esindab riik. Tõsi, sotsiaalametnik on konkreetne inimene, kes ilmselt lähtub siirast soovist hädalisi aidata, kuid ta ei juhi kaugeltki kogu süsteemi. Kirikud võivad ja peavad oma panuse abistamisse andma, kuid sel pole enam kuigivõrd tähendust. Niisamuti on näiteks haridusega. Oli aeg, kus koolid olid kiriku järelvalve all. Nüüd peetakse normaalseks, et kool on kirikust lahus – Euroopa tavapärane usuõpe ei kohusta mitte kedagi mitte millekski; seal ei õpetata enam isegi mitte piiblilugu – ainet, mis kuulus vanasti otse loomulikult usuõppe juurde. Võimalikult neutraalselt tutvustatakse noortele maailma usundeid. Sisuliselt jääb valida ikka vaid sünkretismi (kui seda nii võib nimetada) ja praktilise materialismi vahel. Loomulikult on kõigil õigus haridusele, kuid kas see ei tähenda ka nivelleerimist? Haridus ei tähenda enam ammu midagi erilist. Pigem on eriline selle puudumine. Miks on kirikut vaja?

Hea küll – miks-küsimus ei ole kunagi hea küsimus. „Minu riik ei ole siit maailmast,“ ütles Kristus. Isegi, kui me oleks nii vaesed, et meil poleks säilinud ühtki muud Kristuse ütlust, ütleb see juba kõik. Ka kirik (kui ta tahab Kristuse juurde jääda) pole siit maailmast. Muidugi on kirik organisatsioonina maailmas olemas, aga kuidas? Ega ometi mitte selleks, et omada juriidilise isikuna pangaarveid või maid ja maju või pühitseda lippusid, nagu see siin mail kunagi oli? Samas, kristlus poleks iial olnud nii võimsalt elujõuline, kui ta oleks olnud ainult „vaimne“ süsteem. Tal on olemas vorm, mis mahutab kõik mõtted ja tunded (Egon Friedell), ent see on loomingu valdkond. Kuid see on kahe teraga mõõk. Kirik on läbi aegade flirtinud ka rahaga, võimuga; Luthergi oleks ilmselt lõpetanud tuleriidal nagu Jan Hus sada aastat enne teda, kui ta poleks leidnud endale võimsaid toetajaid. Aga see on ohtlik mäng. Võib-olla ongi tõeline Kristuse kirik selline: inimesed, kel midagi pole, nagu Mäejutluses. Aga kellel siis pole tänapäeval midagi? Kõigil on MIDAGI – seda me oleme ju ka tahtnud. Üks mungaelu reegleid pole mitte ilmaaegu vaesusetõotus, võib-olla ka vaimne vaesus. Võib-olla peaks Pascali kombel ütlema, et haige olla on kristlasele normaalne seisund; vastasel juhul ihkab ta ikka neidsamu asju, mida kogu maailm ihkab?

Moraal? Võib ehk õige olla, et maailma paremaks muuta ei saa. Seda on üritatud, kuid see on paraku käinud ikka kellegi arvelt, tähendab, ebamoraalselt. Kuid olen isegi näinud korduvalt, et „halastaja samaarlane“ on tegelikult ka olemas. Kurjust on ikka palju, kuid üksteist aidatakse, kui tarvis. Isegi varjatud häda puhul, ja mis on siin oluline – aitajad ei pruugi sugugi olla tingimata kristlased. See tähendab, et oleme „kanakarja-eetika“ üldiselt maha jätnud, uued raskused on ees. Aga see selleks. Kirik on oma parimate laste puhul ikka üritanud hoolivat eetikat rahva sekka viia, maailmaelu paremaks muuta, olla „progressiivne“. Seegi pole enam ammu ainult kiriku asi. Mission completed. Jällegi võib näha, kuidas paradigma on muutunud. Kuid ega ristiusu sisu, selle tuum ju ei olegi eetika ja moraal, vaid usus vastu võetud tõde, et Jumal on inimesele üle jõu käivale küsimusele, tema saatusele vastu tulnud, sest Ta kõigest hoolimata armastab teda. Ta on väljunud transtsendentsusest. Ja tagasi. Ehk ongi nii, et kristlik usk – juhul, kui see tahab ikka lõpuni minna –, ei saagi siin maailmas kinnistuda, vaid et see tõuseb ja kasvab ja avardub ja viimaks kaob igavikku. Selleks ju Kristus tuli – või mis?

Kindlasti ei kirjuta ma siin midagi põhjapanevalt uut. Kaugel sellest. Enamikul juhtudel olen meenutanud mõningaid mulle olulisi kristlasi, kelle mõtteid on varem kirjanduses ilmunud.

Võib-olla meid lükatakse praegu sinna, kuhu kirik tegelikult kuulub, jättes muu kõrvale. Selle juurde, mida mujalt maailmast ei saa, Jumala Sõna ja sakramentide juurde. See kõik on vaid ühe mehe arvamus. Ja talle, ennäe, on oluline, et ristimisvesi, vein ja leib on olemas. Kah ju täiesti materiaalsed asjad!

 

Meelis-Lauri Erikson (1970) on EELK Kadrina Püha Katariina koguduse õpetaja.

Print Friendly, PDF & Email
English