Raamatud

Kristlus kui antiikreligioon. Marju Lepajõe raamat

Religioonid tekivad ajas, konkreetsetes ajaloolistes oludes. Isegi siis, kui nad siirduvad oma tekkeümbrusest erinevasse kultuurikonteksti, säilitavad nad palju oma tekkeaja vaimsusest, väärtustest ja arusaamadest. See kehtib täiel määral ka ristiusu kohta. Võib küll vaielda selle üle, kas ristiusu keskset sõnumit, sõnumit lunastusest Kristuses, saab tuletada antiikaegsest kultuurist (kuigi vaieldamatult on seda esimestel sajanditel antud edasi tollest kultuurist pärit sümbolite ja metafooride abil) või ühiskondlikest oludest, sest see sõnum on jäänud aktuaalseks ka pärast antiikkultuuri hääbumist ja vaatamata ühiskonnas toimunud muutustele. Kuid nagu on näidanud oma raamatus „Paganad ja kristlased ängistuse ajastul“ Eric R. Dodds, jagasid antiikaegsed kristlased ja „paganad“ sama maailmapilti, mida Rudolf Bultmann on nimetanud „müütiliseks maailmapildiks“. Seda maailmapilti iseloomustab usk maailma erinevatesse tasanditesse, mida asustavad erinevad üleloomulikud olendid (planetaarvaimud, inglid, deemonid) ja usk sellesse, et maailma erinevate tasandite ja nende asukate vahel toimub läbikäimine.

3. saj tekkinud uusplatonistlik filosoofia, mille paljud mõisted ja ideed võeti üle varakristlike teoloogide poolt, andis taolisele maailmakäsitlusele filosoofilise põhjenduse. Uusplatonism vaatleb maailma erinevate olemistasandite hierarhiana, mille tipus seisab „ainuline“ (kr hen), kellest lähtub kõik olemasolev. Kui näiteks tänapäeva Eesti krüptokatoliiklased tunnevad sügavat muret sellepärast, et inimesed usuksid ikka „isikulist Jumalat“, siis 4. saj teoloogide jaoks ei olnud probleem samastada uusplatoonikute üleisikuline „ainuline“ (kelle kohta Plotinos kasutab ka nimetust „jumal“, kr theos) Jumalaga, kellest kõneleb kristlik usk. Nagu vanad kreeklased, nii nimetavad ka varakristlikud autorid kõnelemist Jumalast „teoloogiaks“, nii et kristlus on antiikkultuurile tänu võlgu juba ainuüksi tolle mõiste eest.

Voorused ja pahed, millest räägib oma kirjades apostel Paulus ja millest on juttu ka näiteks „Sextose sententsides“, on suures osas kattuvad vooruste ja pahedega, mida taunivad Plutarchos, Seneca, Epiktetos, Marcus Aurelius ja teised kreeka-rooma moraalifilosoofid. Ei ole ilmselt juhus, et too askeetlikku eluideaali propageeriv teos, mis oli varases kristluses erakordselt populaarne (on olemas tõlked ladina, armeenia, süüria, kopti jm keeltes), ei olegi oma algupäralt kristlik, vaid on hoopis „paganlik“ teos. Kui siia lisada juurde veel näiteks tõsiasi, et varases kristluses populaarne allegooriline Piibli tõlgendamine pärineb kreeka filosoofiast, kus selle abil seletati Homerose eeposi, või tõsiasi, et varane kristlus ei sea põhimõtteliselt kahtluse alla ka antiikset elukorraldust (hierarhiline ühiskond, orjapidamine, patriarhaalne peremudel), siis võib ilma kahtlusteta öelda, et kristlus pole mitte ainult sündinud antiikreligiooni rüpes, vaid on osa sellest.

Antiikkultuuri ja kristlust on sageli teineteisele vastandatud. Nende vastandamine on sügavalt juurdunud argiteadvuses ning paljud ilukirjandusteosed, nagu näiteks Leo Metsari romaanid keiser Julianusest, on sellist stereotüüpset vaateviisi üksnes süvendanud. Antiikkultuuri ja kristluse vastandamisel on küll ka oma pikaajaline ajalugu, mille lähem käsitlemine ei mahu käesoleva raamatututvustuse piiresse, kuid vähemalt akadeemilises antiigiuurimises on tänaseks „paganliku antiikkultuuri“ ja kristluse vastandamisest suuresti loobutud. Nii, nagu Marju Lepajõe sõnul on „olulisemaid kristliku eetika allikaid põhiosas paganliku kreeka algupäraga“ (lk 123), on ka kristliku askeesi ja müstika aluseks olevad kontseptsioonid ülemeelelise kaemusest ja hinge suhtest jumalusega, mida me kohtame nii varases munkluses kui ka Pühal Augustinusel, viidavad tagasi Platoni ja Plotinoseni. Neilt on laenatud ka suur osa askeesi- ja müstikaterminoloogiast.

Nimekas antiigiuurija Hubert Cancik ütleb oma raamatus Die Religion des Imperium Romanum. Koine und Konfrontationen („Rooma impeeriumi religioon. Koinee ja konfrontatsioonid“, Tübingen 2009), et kogu antiikkultuuri, st nii kristlikku kui „paganlikku“ kultuuri, tuleks vaadelda ühtse tervikuna, ühtse universaalse „keelena“ (koinee). Sarnast mõtet oli juba 1920. aastatel väljendanud müsteeriumikultuste uurija Richard Reitzenstein. Marju Lepajõe raamat „Roomlaste taltsutamine“, mis ilmus möödunud aasta lõpus „Eesti mõtteloo“ sarja 102. köitena, kinnitab ideed antiikkultuuri ühtsusest ja näitab selle järjepidevust ja tohutut mõju järgnevatele ajastutele.

Liialdamata võib öelda, et kogu Lepajõe raamat räägib ühest ja samast asjast – antiikkultuurist, mille mõju läbib Euroopa kultuuri erinevaid kihistusi kuni tänaseni. Ka siis, kui Lepajõe kirjutab Tartu luuleelust 17. saj (lk 250–263), kirjutab ta tegelikult ikkagi antiikkultuurist, sest kõne all olev luule on ladinakeelne ja sisaldab ohtralt viiteid antiikkirjanikele. Ladina keel oli ühendavaks lüliks antiikkultuuri ja teoloogia vahel ka 17. saj Academia Gustaviana’s, millele Lepajõe pühendab oma raamatus mitu kirjutist (lk 241–249 ja 264–274).

Lepajõe raamatu keskmeks on aga vaieldamatult Platonit, Plotinost ja varast kristlust käsitlevad kirjutised, millest kõige tähelepanuväärsem on kahtlemata „Sextose sententse“ käsitlev artikkel koos valitud sententside tõlkega (lk 115–124). Erinevalt Platonist ja Plotinosest, keda on Eesti lugejatele tutvustatud ka juba varem, on Sextose sententside lähem tutvustus siinmail esmakordne. Varem on nimetatud kogumikku ühes oma artiklis põgusalt maininud hollandi kirikuloolane Roelof van den Broek, kuid nimetatud artikkel ilmus kunagi ühes väikese levikuga almanahhis („Eesti Evangeelne Luterlik Kirik“ 1986) ja seepärast ei ole ilmselt inimesed, kes ei tegele varase kirikulooga, sellest askeetlikku eluideaali põhjendava teose olemasolust isegi teadlikud.

Paremini pole Maarjamaal tuntud ka Püha Hieronymus. Tema nime ollakse kuuldud ja küllap teatakse ka mõnda maali, mis kujutab teda oma mungakongis Piiblit tõlkimas. Lepajõe on kirjutanud saatesõna Hieronymuse teosele „Kuulsatest meestest“, mille Uku Masing tõlkis eesti keelde (ilmus Johannes Esto kirjastuses 2007), ja on avaldanud selle uuesti oma uues raamatus (lk 125–136). Tegemist on teadaolevalt vanima ülevaatega varakristlikest kirjameestest ja nende loomingust. Olgu siinkohal öeldud, et peale eesti keele on sellest teosest olemas veel ainult vana- ja uuskreeka ning inglis- ja itaaliakeelne tõlge (lk 134).

Samade kaante vahel ilmunud Rooma presbüter Gennadiuse (tegutses paavst Gelasius I ajal 492–496) samanimelisest ja Hieronymuse tööd jätkavast teosest (mille on samuti eestindanud Masing) on olemas vaid kaks tõlget – eestikeelne ja ingliskeelne (lk 134). Need faktid peaksid ütlema midagi taoliste tõlgete tähtsuse kohta mitte ainult eesti kultuurile, vaid ka maailmakultuuri kontekstis.

Soovitan Marju Lepajõe raamatut mitte ainult teoloogiahuvilistele, vaid kõigile, keda huvitavad õhtumaise tsivilisatsiooni lätted.

Print Friendly, PDF & Email
English