Arvamused

Oleme uksehoidjad. Intervjuu aasta vaimulik Annika Laatsiga

Möödunud nädalal toimunud EELK vaimulike konverentsil valisid kolleegid EELK Risti koguduse õpetaja ja Lääne-Harju praostkonna abipraosti Annika Laatsi üheks kahest 2011. aasta vaimulikuks. Mida mõtleb üks aasta vaimulik, Eesti esimene naisest aasta vaimulik kogudusetööst, kirikust, vaimulike konverentsist ja iseendast, seda uurisimegi. Annika Laatsi usutles Kerstin Kask.

Kerstin Kask (KK): Kuidas jõudsid vaimuliku ametisse?

Annika Laats (AL): Tee vaimuliku ametisse oli pikk ja sugugi mitte sile. Ilmselt algas see väga varajases lapsepõlves – või ehk juba emaüsas? Mu ungarlasest vanavanaisa oli enam kui 60 aastat ühe ungari küla kirikuõpetaja. Lapsepõlves veetsin seal oma suved. Vanavanaema oli kaua mu kalleimaks sõbraks. Tolle eluperioodi mõju on küllap raske üle hinnata. Edasi läks tee aga käänulisemaks. Lõpetasin medaliga Tallinna Reaalkooli, õppisin arstiteaduskonnas, töötasin kaua sünnitusmajas ja lastehaiglas. Abiellusin, sündisid tütred. Mu eksimuste ja elu keerdkäikude keskel leidis mind üles Jumala arm. Tema oligi see, kes üsna vastupandamatu väega mind oma teenistusse kutsus. Õpinguid alustasin Usuteaduse Instituudis ja jätkasin hiljem Tartu Ülikoolis, ning siis tuli ka vocatio externa – kutse vaimuliku ametisse.

KK: Kes on olnud sinu parimad õpetajad? Mida sa tahaksid veel õppida?

AL: Parimaks õpetajaks Jumala tundmise teel on olnud lapsepõlves mu vanavanaema, kelle elu juhtnööriks oli Jeesuse armastusekäsk, mis mul tema suu kaudu öelduna senini kõrvus kõlab. Nüüd aga on juba aastaid parimaks õpetajaks abikaasa Alar Laats. Olulisim õppetund, mida õppinud olen ja mida iga päev uuesti ja uuesti õppida tahan, on hoida oma silmad Kristuse peal ja elada Tema armust, mitte oma tarkusest ja väest, vaid Tema omast.

KK: Missugune on sinu vaimulikutöö argipäev, mida pead selles töös kõige olulisemaks?

AL: Püüan end jagada kogudusetöö, doktoriõpingute ja kodutööde vahel. Õnneks on nõnda, et mu väitekirja teema – käsk ja evangeelium sekulaarse ühiskonna kuulutuses – saab häid impulsse kogudusetööst. Igapäevane tegelemine teoloogiaga, lugemine ja mõtlemine aitavad omakorda teha mõtestatud kogudusetööd ning mitte lahustuda ja haihtuda praktiliste ja tüütute argikohustuste keskel. Võiks öelda, et tänu pidevale teoloogilise mõtlemise sees olemisele püsib fookuses see, mis on vaimulikutöös kõige olulisem – rõõmusõnumi kuulutamine, inimeste elusama elu juurde, Kristuse juurde suunamine, et nad võiksid leida taasühenduse Jumalaga.

Iseenesest mõista on teoloogia, millest siin kõnelen, mõeldav üksnes palvetava teoloogiana. Just nõnda ka terve kogudusetöö.

KK: Milline on sinu puhkus?

AL: Ega ma väga eeskujulik puhkaja just pole.

Armastan hilisõhtuseid tunde, kui saan jalad vastu sooja ahju tõsta ja lugeda. Armastan abikaasa või lastega teatris ja kontsertidel käia. Armastan pere väljasõite, ringreise mööda Eestimaad.

Sageli on aga nõnda, et kodutöid tehes püüan mõelda need meeldivaks puhkuseks kogudusetööst, kogudusetööd omakorda heaks võimaluseks lülituda välja doktoritöö kirjutamisest jne.

KK: Millised olid sinu jaoks 2011. aasta kõige olulisemad sündmused? Mis sind su töös praegu kõige rohkem rõõmustab?

AL: Vaimuliku töös on just väikesed helged hetked need, mis kauaks meelde jäävad – hetked, kui midagi suurt ja erilist nagu ei toimugi, ent kui ühtäkki tajud Jumala Vaimu tööd inimeste südametes, kui võid tunnistajaks olla Püha ligiolule või tunned sooja armastuse kohalolu inimeste seas. Need hetked ongi suured rõõmutoojad.

Küllap oli 2011. aasta sündmustest üheks olulisimaks Vaikuse laste rahupaiga valmimine. Tundus lausa uskumatuna, et see tõesti teoks sai; veel tükk aega käisin seda õhtuti üksi vaatamas ja katsumas, et veenduda – see on nüüd tõsi. Kõik matused, kõik lood, mis selle paigaga seonduvad, on erilised ja meeldesööbivad.

Teisalt oli mu jaoks väga eriline aeg sügis, kui viibisin kolm kuud õppepuhkusel, eemal kogudusest ja üsna palju eemal ka perekonnast. Tänu meie peresõpradele sain viibida üsna „ära“, eemal mere ääres, kohtumata vahel päevade kaupa ühegi inimesega – ümberringi üksnes loodus, meri ja mu raamatud. Viljakas tööaeg, ehkki alguses naudinguna tundunud üksindus tüütas lõpuks küll hirmsasti ära.

KK: Millised väljakutsed seisavad 2012. aastal sinu ja sinu koguduse ees? Milliste väljakutsete ees seisab meie kirik?

AL: „Välja-kutse“ on küll hea sõna. Suur väljakutse on olla kutsutud teenima ja kuulutama selles maailmas. Mitte üksnes intramuraalselt, kiriku müüride vahel, vaid kõikjal, seal, kus on inimesed. Suur väljakutse on olla kutsutud välja enese seest, enesekesksusest, enesesse pööratusest, olla kutsutud keskenduma teistele, püsima Jumalas ja olema olemas teiste jaoks.

Teadupärast on patu väljenduseks see, et inimene on homo curvatus in se – enesesse keerdunud inimene. Mulle tundub, et kiriku suurimaks probleemiks on seesama kalduvus enesesse keerduda – olla ecclesia curvata in se. See tähendab enese ületähtsustamist, mingitesse pisiasjadesse takerdumist, oma naba uurimist, väga sageli ka suretava kirjatähe vangi tagasi langemist.

Heitku Jumal meile armu, et me võiksime ennastunustavalt armastada, teenida, naerda ja rõõmustada.

KK: Tänavuse vaimulike konverentsi läbiv teema oli jutlustamine. Mis on sinu jaoks jutluse või vaimuliku kõne juures kõige olulisem?

AL: Nagu Pühakirjas on ka jutluses olulisim see, mis juhatab Kristuse poole – was Christum treibet. See on evangeelium, rõõmusõnum Jumala armastusest ja väest. Mitte meie teod, olgu need nii vagad ja jumalakartlikud kui tahes, vaid Jumala enese tegu.

KK: Mis oli konverentsil kuuldust-kogetust sinu jaoks kõige tähendusrikkam?

AL: Võtsin endaga kaasa mõtte, et oleme uksehoidjad, need, kelle kutsumuseks on hoida avatuna uks Kristuse poole. Mitte lasta uksel kinni langeda. Mitte kitsendada ukseavaust lähtudes omaenese vagaduslaadist. Mitte seista ise suure ja vägevana ukseavas ees. Selle asemel kutsuda ja juhatada, meelitada ja julgustada inimesi tulema ning sisenema, teades samal ajal, et üksnes Püha Vaim on see, kes kingib meile usu: silmad ust nägema, tahtmise ja julguse sisse minna, rõõmu sellel teel käia.

Print Friendly, PDF & Email
English