Arvamused

Millist haridust vajab EELK?

Kui ma selle teksti pealkirjas nimetatud küsimuse esitan, siis mida ma tegelikult küsin? Haridus on subjekti karakteristik. Kui EELK on subjekt, siis haridus iseloomustab teda niikuinii ja seega on haridus tal juba olemas. Siis peaksin pigem küsima, et millist hariduse muutumist vajab muutuv ehk pidevalt uuenev EELK.

Võib, muidugi lihtsustades, joonistada võrdusmärgi hariduse ja koolituse vahele. See oleks küll iseenesest viga, sest koolitus on hariduse kujunemise üheks enamasti hädavajalikuks, kuid kindlasti mittepiisavaks eelduseks. Aga seda viga ikka tehakse.

Edasi peaks kindlasti ka küsima, et kui juba koolitus, siis kellele. Kas vaimulikku ametisse kandideerijatele-kasvajatele? Kas on kõne all koolitussüsteem, mis on mõeldud piiskopikandidaatidele, preestrikandidaatidele, diakonikandidaatidele? Kas teemaks on elukestva õppe süsteem, mis on mõeldud vaimulikkonnale diakonist alates ja peapiiskopiga lõpetades? Või on vaatluse all taseme- ja täienduskoolituse süsteem, mille sihtrühma kuuluvad kõik huvilised, nii vaimulikud kui ilmikud, koguduste töötegijad kui ka Jumalat mis tahes ametites teenivad inimesed? Kas räägime siis koolitusest hällist hauani, mis hakkab inimese elukestvat õpet toetama EELK-s selleks algatatud, rakendatud ja toestatud koolitussüsteemi kaudu?

Ilmselt ei ole see pisuke kirjatükk koht, kus neile küsimustele püüda vastata. Saan vaid viidata mõnele olulisele asjale, mida ise tähtsaks pean, mida enda juures edendada katsun ja mida loodan oma kodukirikus näha ja kogeda.

Meie kiriku nurgakivi on Jeesus, me ülempreester. Seega oleme preestritena kutsutud olema tema vähemad õdedest-vendadest nurgakivikesed kogudustes. Jeesuse amet on tavapäraselt jaotatud kolmeks – preester, karjane ja õpetaja. Kui ma kümmekond aastat tagasi vaimuliku ametipildiga pead murdsin, leidsin, et sellelt pildilt on puudu neljas amet, teenimisamet nimelt. Et vaimulik on kutsutud olema vahendaja, õpetaja, hingehoidja ja administraator. Just nimelt ad-minist-raator ehk Jumala saladuste majapidaja ning kaasteenija.

Administreerimisse mahub kenasti ka juhtimisamet. Peapiiskop juhib kirikut, õpetaja juhib kogudust ja juht – olgu ta suur või väike – peaks olema juurdunud selles, kes ta on ja mis talle korda läheb. Nii on näiteks Harry M. Jansen Kraemer Jr nimetanud oma väärtuspõhise juhtimise põhimõtted järgmiselt:

– Reflektsioon. Inimene peab suutma tuvastada ja reflekteerida selle üle, mis talle korda läheb, mille eest ta seisab ja mis on kooskõlas tema väärtustega. Tal peab olema huvi ja tahtmist püüelda järjest sügavama enesetunnetuse poole. Kui ta ennast ei tunne, kuidas ta saab siis ennast juhtida, ja kui ta ennast ei oska juhtida, kuidas ta siis teisi juhib.

– Tasakaal. Siin peab Jansen Kraemer silmas võimet näha asju mitmest erinevast perspektiivist avatud meelega ning neid perspektiive arvesse võttes selleks, et arusaamine oleks võimalikult täielik.

– Kolmanda põhimõttena nimetab ta eneseusaldust ja enda aktsepteerimist sellisena, nagu ollakse. Inimene teab oma tugevusi ja nõrkusi ning püüdleb pideva paremakssaamise poole, samas teadvustades, et alati on keegi, kes on andekam, edukam, tulemuslikum.

– Jansen Kraemeri neljandaks põhimõtteks on alandlikkus, mis aitab hoida elu õiges perspektiivis ja mõista, et iga inimene on väärtuslik ja väärt austavat kohtlemist.

Mind on selle muidu ju ilmaliku mehe arusaamine juhtimisest kõnetanud ja mu meelest on tema põhimõtetes kokku võetud see, mille poole isegi kasvada tahan.

Väärtuspõhise juhtimise kõrval on teiseks oluliseks administreerimise osaks strateegiline planeerimine. Liiva peale ehitamine hästi ei lõpe ning kui torniehitaja plaani ei tee, jääb tema torn pooleli. Planeerimist ja kavandamist saab õppida, igapäevaselt tähendab see aga suurt tööd ja üsna palju hirmu, sest strateegi asi on julgeda vaadata selle suunas, mida veel pole. Siin ei räägi ma palvetamisest (mida muidugi ka peab tegema), vaid tõepoolest ühe uue olemise kujustamisest ning selle suunas sihi seadmisest, kursi määramisest ning pidevast kalkuleerimisest, et kas kael ikka kannab ja kas kotis on piisavalt moona.

Kas ma oleks pidanud selles tekstis rääkima teoloogilisest haridusest? Meie kiriku teoloogiline haridus on minu meelest päris hea. Meil on Tartu Ülikooli usuteaduskond ja meil on mitu kiriklikku erakõrgkooli. Meil on väga palju andekaid õpetajaid, meil on olemas teave nii elektrooniliselt kui paberil, teoloogia klassikalised tekstid on paari hiireklõpsu kaugusel. Järjest parem on olukord võõrkeele valdamisega. Järjest enam on neid, kes inglise keeles suudavad lugeda tekste, mis veel paarkümmend aastat tagasi paljudele unistusteks jäid. Nii et ma ei muretse teoloogilise hariduse pärast.

Minu mureks on inimeste suutlikkus suhelda, hoida omasid, juhtida nii, et juhitavad ennast tunneksid nähtuna, hoituna, armastatuna. Minu mureks on juhid, kes vajavad hoidmist ja hoolt. Minu mureks on vastukaja inimeste töödele ja pingutustele ning nende tunnustamine selle eest, mida nad teevad. Minu mureks on lõppeks hoiak, mille lõhnabuketi alusnoodiks on alandlikkus ja tänu. Oleksin ma vagamees, räägiksin nüüd palvest. Kuna ma suurt palvetaja pole, siis nendin, et olen püüelnud tänumeelse meeleseisundi poole. Nii et järjest vähem võtaksin viriseda asjade üle mu ümber, mis ei ole täiuslikud.

Seda viimast võib pidada hingehariduseks. Alust sellele on nii Pühakirjast, pühameeste ja pühanaiste eludest kui ka kiriku lugudest leida küllaga. Me lauluraamatuski on tänamisest päris mitmes laulus juttu. Nii et kui ma püüan ühte lausesse oma mõtted kokku sõlmida, siis on tänumeelne haridus see, mida EELK mu meelest vajab.

 

Kasutatud on Harry M. Jansen Kraemer Jr kirjutist The Only True Leadership Is Values-Based Leadership, vt siit).

 

Allan Kährik (1968), teoloogiamagister, on EELK vikaarõpetaja ja Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia Kultuurhariduse osakonna juhataja.

Print Friendly, PDF & Email
English