Esiletõstetud lood

Iseseisvus üheskoos! (Gl 3:28)

„Ei ole siin juuti ega kreeklast, ei ole siin orja ega vaba, ei ole siin meest ega naist, sest te kõik olete üks Kristuses Jeesuses.“ (Gl 3:28)

Oleme täna üheskoos, et tähistada Eesti Vabariigi aastapäeva. See on iseseisvuspäevale pühendatud koosviibimine. Asjaolu, et me oleme täna üheskoos, on äärmiselt oluline. Enamik Eesti elanikest võib oma kogemusest öelda: riiklik iseseisvus ei ole midagi enesestmõistetavat. Tõepoolest – see on pigemini kõike muud, aga enesestmõistetav küll mitte. Ja seepärast on üheskoos iseseisvuspäeva tähistamine kõnekas. Kõnekas seepärast, et annab märku: Eesti Vabariik läheb meile korda. Tal on koht meie südametes. Üheskoos iseseisvuspäeva tähistamine toob lisaks aga nähtavale ka selle, et me tajume üheskoosolemise olulisust. Me tajume iseseisvuse ja üheskoosolemise kokkukuulumist. Just sellele asjaolule – iseseisvuse ja üheskoosolemise kokkukuulumisele – kutsun teid täna mõtlema. Mõtlema niisiis sellele, mida võiks sõnastada suisa paradoksina: millel seisab iseseisvus? Millel püsib Eesti riik?

Esile võib tuua palju tegureid, millest ühe modernse riigi olemasolu või mitteolemasolu – selle iseseisvus – sõltub. Majandusasjatundjad juhiksid meie tähelepanu ühtedele asjadele, poliitikaasjatundjad võib-olla teistele, ökoloogid kolmandatele, demograafid viiendatele. Üheskoos täna siin iseseisvuspäeva tähistamisel rõhutaksin üht: riik püsib – riik seisab iseseisvana –, kui riigi rahvas püsib üheskoos. Riik on ju inimeste kooselu, ühine elu, üheskooselu. Üheskooselu ei tähenda muidugi mitte seda, et kõik teevad üht asja ja mõtlevad ühtemoodi. Aga siiski tähendab eluterve ja elujõuline kooselu, et tajutakse ja arvestatakse kooselu kui tervikut. Kui igaüks mõtleb üksnes iseendale ja oma huvidele, on kooselu üksnes näiline. Ka siis, kui riigis võtab võimust see, mida võiks nimetada huvigrupimõt- lemiseks, kui määravaks muutuvad eri laadi rühmituste ja inimgruppide erihuvid, ka siis on üheskoospüsimine üksnes näiline. See on kooselu, millel puuduvad sügavale ulatuvad juured. Ja kooselu, millel puuduvad sügavamale ulatuvad juured – see ei püsi, see ei seisa ise. Niisiis, mitte iseseisvana, vaid inertsist või väliste tugede najal võib taoline kooselu mõnda aega veel küll püsida, sisimas on tegemist aga inimestega, kes on muutunud üksteise jaoks võõraks. See, mis eristab, on määravam sellest, mis ühendab.

Selleks, et riik püsiks, peab rahvas püsima koos, tundma end kokkukuuluvana. Üheskooselu tähendab hoolimist tervikust, tähendab valmidust võtta vastutust ühise elu eest. Kui oleks nõnda, et noored mõtlevad esmajoones noortele ja vanad vanadele, kui rikkad mõtleksid rikastele ja vaesed vaestele, kui pereinimesed mõtleksid pereinimestele ja vallalised omakorda vallalistele, kui haritud mõtleksid haritutele ja – laskem maakeelel kõlada – matsid matsidele, kui loodusteadlased mõtleksid loodusteadlastele ja humanitaarid humanitaaridele, kui isamaalased mõtleksid isamaalastele ja keskerakondlased keskerakondlastele, kui kristlased kristlastele ja – kõlagu me keel ka siin – paganad paganatele, kui tallinlased mõtleksid tallinlastele ja maarahvas maarahvale jne, jne, siis oleks meil tõesti hulk huvigruppe, aga kas meil oleks ka iseseisev riik? Keskendumine üksnes iseenda või oma huvigrupi huvidele võib olla tingitud erinevaist asjust. See võib olla tingitud pingest ja kurnatusest, meeleheitest ja ahastusest, kibestumisest ja pettumusest, aga ka rumalusest ja ükskõiksusest, hoolimatusest ja ahnusest. Kui aga nõnda üksteise vahele piire rajataks ning teineteisele võõraks muututaks, kui elataks ilma pildita tervikust, kuidas oleks siis lood sellega, millel püsib iseseisvus? Kuidas oleks lood rahva üheskoos püsimisega?

Ma küsin parem midagi muud: Kas te teate, mida tähendab Uue Testamendi algkeeles sõna diabolos – see sõna, mida me tõlgime kui „kurat“ või „saatan“? See tähendab „laialiloopijat“, „eraldajat“, „lõhestajat“, „osadeks lammutajat“; see tähendab ka „umbusalduse, vaenu ja riiu külvajat“, „petturit“, „laimajat“. Kuidas on lood Eestis? Küllap peab olema pimestatud, et eitada tendentse, mis lõhuvad kooselu, üksmeelt, valmidust kanda ühist vastutust. Nii võiks isegi ütelda, ehkki see kõlab võõrastavalt, et kokkukuuluvust lõhestav, meie rahva üheskoos püsimist õõnestav tegevus on kuradi tegevus. Võib-olla oleme vahel isegi oma tegudes või mõtetes saanud tema käsilasteks. Küllap oleme kogenud nii oma nahal kui enda ümber kuratlikku jõudu, mis lõhub kooselu perekonnas, sõprade vahel, töökollektiivis, ühiskonnas – jõudu, mis teeb lähedasest ja kaasinimesest võõra.

Eesti riigi seismine iseseisvana sõltub sellest, kuivõrd ollakse suutelised kujundama ja vahendama eluhoiakut, mis tajub, mõistab ja arvestab tervikut, eesti rahva üheskoospüsimist, selle koospüsimise olulisust. Kas oleme selleks suutelised? Mis annab jõudu elada nõnda, et tervik ei kao silmist? Mis annab jõudu, et me ei keskenduks üksnes enese elule, iseenda toimetulekule ja edule? Mis annab meile jõudu, et me ei laseks ennast haarata mingitel grupihuvidel nii, et üheskooselu jääb tahaplaanile? Mis annab jõudu andestuseks ja kannatlikkuseks olukorras, kus meie ümber on omakasupüüdlikkust, ülekohut, rumalust, ahnust ja ihnust, ükskõiksust ja hoolimatust? Mis on see kokkuliitev alus, mis võimaldab meil tajuda kokku- kuuluvust ka nende suhtes, kes on meie suhtes võib-olla ülekohtused ja hoolimatud? Mis aitab ületada kibestumist ja pettumust ning jätkata tegutsemist ühise kooselu nimel? Loodan väga, et igaühel meist on nendele küsimustele mingisugune vastus. Mis innustab tegutsema üheskoos püsimise nimel?

Apostel Pauluse sõnad, mida ma teile kõigepealt lugesin, avavad meile hõlmavaima – ja samas konkreetseima – perspektiivi. Ta kõneleb Jumala an- destavast armastusest Jeesuses Kristuses. Jumal on ületanud suurima piiri, mis lahutab inimest Jumalast: patu piiri. Patu tõttu näib Jumal inimesele võõras ja tundmatu, Jeesuses Kristuses on aga inimene ja Jumal lepitatud ja kokku liidetud. Ühes teises kohas ütleb Paulus, et mitte miski ei suuda meid lahutada Jumala armastusest Jeesuses Kristuses. Taeva ja maa Looja andestav armastus – siin asub sügavaim ajend rahva koospüsimiseks. Jumala andestav armastus, mis on saanud avalikuks Jeesuses Kristuses, laseb meil taibata, et meie elul on kingituse iseloom, ning vabastab meid seetõttu elama oma elu tänumeeles. Veendumus Jumala armastuses, mis kannab meid siinses elus, aga ka üle selle, avab meie meeled ja südamed kaasinimesele. Ja seda kaastundes ja kannatlikkuses ka siis, kui kaasinimene arvab, et kooselu on olelusvõitlus, kus eesmärk pühitseb abinõu. Niisiis, Looja kirglik ja kustumatu armastus inimese vastu, mis on avalik Jeesuses Kristuses – Jumala armastav süda, mis lööb eranditult igaühele meie seast –, see on Pauluse jaoks see, mis sünnitab armastuse kaasinimese vastu. Armastus avab iseendale keskendunud ja teiste suhtes pimedaks muutunud silmad nägema tervikut. Armastus ületab kurjuse kooselu lõhkuva väe. Armastus paneb otsima lepitust, muudab kannatlikuks rumaluse suhtes, annab südamele suuruse olla andestav ebaõigluse suhtes. Paulus eitab kategooriliselt arvamust, et kooselu aluseks – olgu see siis perekonnas või riigis – on lõppkokkuvõttes egoism ja iseendale mõtlemine. Kooselu aluseks on armastus. Ka riigis. Vähemalt riigis, millel on püsi. Iseseisvus seisab ja riik püsib, kui inimesed ja inimrühmad tajuvad kokkukuuluvust – ja mitte ainult omavahel, vaid ka eelnenud ja tulevaste põlvedega. Üheskoosolemise ja üheskoostegutsemise sügavaim ja ülevaim alus on üksolemine Kristuses Jeesuses: üksolemine Jumala südames. Aamen.

 

Thomas-Andreas Põder (1976) on Tartu Ülikooli süstemaatilise usuteaduse assistent, EELK vikaarõpetaja ja Evangeelsete Kirikute Osaduse Euroopas nõukogu liige.

Print Friendly, PDF & Email

Viimati lisatud

c s-v põder
Karl Barthi kiriklik dogmaatika
Christine Svinth-Værge Põder
Foto: Tanel Valdna, ERR
Luterlik ristiteoloogia ja kiriku kuulutusülesanne tänapäeva Eestis
Meelis Süld
Allan Kährik
Ootamisest ja pilve sees tulijale silma vaatamisest (Lk 21:25–36)
Allan Kährik
Jõulupöördumine
Euroopa kirikute rändekomisjon, Euroopa Kirikute Konverents
English