Artiklid

Eesti teoloogiline mõte 20. sajandil (3. osa)

(Peatüki „Teoloogiline mõte Vene okupatsiooni ajal“ jätk.)

Kuigi Nõukogude võim oli võitlevalt ateistliku loomuga ning ta eesmärgiks oli ristiusu likvideerimine, ei tahetud seda sõjajärgsel ajal ometi saavutada üleöö. Eelkõige püüti kristlust sisemiselt nõrgendada, suretada ning oma kontrollile allutada. See jättis kirikule teatud mänguruumi ning võimaldas lõpuks taastada kõrgema teoloogilise hariduse andmise Eestis.

Juba 1946. aasta 3. mail tegi EELK konsistoorium otsuse rajada Usuteaduse Instituut (1). Selle teostamiseks määrati ametisse organiseeriv toimkond, mis tegutses faktiliselt instituudi nõukogu ülesannetes (2). Plaanide kohaselt pidi Usuteaduse Instituut olema avalik-õiguslik usuteaduse ülikool, millel olid enesemääramise ja enesekontrollimise õigused. Instituudil oli kaks põhiüles- annet: teoloogiline uurimistöö ning kõrgema teoloogilise hariduse andmine kiriku töötajatele. Õppetöö pidi toimuma sarnaselt Tartu ülikooli usuteadus- konnale, mille järglaseks, vähemalt teoloogilises mõttes, Usuteaduse Instituut sai.

Kuigi riigivõim oli põhimõtteliselt nõus instituudi rajamisega, ei toimunud tegeliku loa saamine ometi kohe ja ilma probleemideta. Instituut hakkas tegelikult funktsioneerima juba enne ametliku loa andmist. Nii toimus 1948. aastal Uku Masingu doktoriväitekirja kaitsmine ja riigivõimu silmis veel mitte eksisteerinud instituut omistas talle teoloogiadoktori teadusliku kraadi (3). Neljakümnendate aastate lõpus olid üliõpilaskond ja õppejõudude koosseis juba välja kujunenud ning faktiliselt instituut töötas.

Terve Nõukogude okupatsiooni aja püüdis Usuteaduse Instituut anda kvaliteetset teoloogilist kõrgharidust (4) ning võimalust mööda kontaktis olla maailmas toimuvate arengutega usuteaduses. Diplomitöödes, eelkõige aga magistritöödes (5), püüti arvesse võtta läänes ilmunud teoloogilist kirjandust. Instituudi raamatukogu katsus muretseda lääne kaasaegset teoloogilist kirjandust. Kui palju suudeti aga maailmas toimunud teoloogiliste arengutega kaasa minna, on omaette küsimus.

Õppetöö vajas õppekirjandust. Instituudi suhteliselt rikkalikult võõrkeelse kirjandusega varustatud raamatukogust ei olnud enamusele üliõpilastele keelebarjääri tõttu suurt kasu. Seetõttu tuli vajalik õppekirjandus kas tõlkida või ise koostada. Nii muretsetigi üle saja nimetuse õppekirjandust. Lisaks sellele tõlgiti või koostati suurel hulgal lühemaid usuteaduslikke artikleid. Selle kirjanduse täpsem analüüs peaks näitama tolleaegseid eesti teoloogilise mõtte suundumusi. Üldhinnanguna võib aga jälle öelda, et eesti keeles püüti edasi anda tolle aja teoloogilist mõtet maailmas, kusjuures algallikatena domineeris suurel määral just saksakeelne teoloogia. Vähemal määral orienteeruti ka soomekeelses teoloogias. Tolleaegne ingliskeelne teoloogia jäi suhteliselt kaugeks. Kuigi nõukogude aja lõpus ning taasiseseisvumise järel on üht-teist tollel ajal tõlgitud või ise kirjutatud töödest trükis avaldatud, on valdav osa ometi jäänud masinakirjalisteks.

Oluliseks katseks elavdada teoloogilist mõtlemist kirikus oli vaimulikele esitatud enesetäiendamise nõue. Iga vaimulik pidi aastas lugema teatud hulga teoloogilist kirjandust ning selle kohta aruandeid kirjutama. Siseemigratsiooni vältimiseks tuli lugeda ka kaasaegset mitteteoloogilist kirjandust. Need nõuded kehtisid peapiiskop Jaan Kiivit sen ametiajal. (Neumärker, 168; vt ka Altnurme, 233.)

Sõjaeelse Tartu usuteaduskonna eeskujul moodustati instituudis kuus õppetooli (6). Esialgu olid kõik õppejõud Tartu teaduskonna kasvandikud, hiljem lisandus juba ka Usuteaduse Instituudis hariduse saanud nooremaid õppejõude. Vana Testamendi ja semiidi keelte alal olid õppejõududeks juba Tartus akadeemilist karjääri alustanud Uku Masing ning tema õpilane, veel Tartus magistriks saanud Evald Saag. Seitsmekümnendatel ja kaheksaküm- nendatel aastatel töötas selles õppetoolis ka Masingu ja Saagi õpilane Kalle Kasemaa.

Uue Testamendi ja kreeka keele õppejõuks oli pea terve Nõukogude okupatsiooni aja Ago Viljari, kes püüdis vahendada eelkõige kaasaegset saksakeelset piibliteoloogiat ning kelle eesmärgiks oli hoida teoloogide kreeka keele tundmist vähemalt rahuldaval tasemel (7). Hiljem õpetasid Uue Testamendi aineid ka Kaide Rätsep ning Toomas Paul, kes olid olnud eelkõige Masingu õpilased.

Kirikuloo õppejõuna alustas Lembit Tedder, tema surma järel jätkas sellel ametikohal Hillar Põld. Mõlemad olid Tartus õppinud. Hiljem õpetasid kirikulugu Usuteaduse Instituudi kasvandikud Voldemar Ilja ja Harri Rein. Üldjoontes jätkati professor Silla rajatud teed. Esialgu orienteeruti rohkem saksa suunale. Nii näiteks koostas Põld mahuka ja põhjaliku üldkirikuloo õpikute sarja eelkõige just saksa vastavate käsitluste põhjal. Hiljem võib aga märgata ka soome mõju tugevnemist.

Süstemaatilise teoloogia alal oli pärast Siberist naasmist tegev Elmar Salumaa, kes oli alustanud akadeemilist tegevust juba sõjaeelses Tartus. Õppevahendite kirjutamisel ja tõlkimisel kuulub vaieldamatult temale esikoht. Neist kõige olulisemateks tuleks pidada kolmeköitelist õpikut „Evangeelse eetose alused“, laialt tuntud paljuköitelist „Filosoofia ajalugu“, Matteuse evangeeliumi mahukat kommentaari, Karl Barthi „Kirikliku dogmaatika“ trükis ilmunud käsitlust, mahukat ja põhjalikku teost „Dogmaatika märksõnades“ ja, last but not least, mitmekümneköitelist jätkväljaannet „Teoloogiline kogumik“. Professor Salumaa oli eelkõige dialektilise teoloogia eksponendiks. Teda olid suuresti mõjutanud Karl Barthi tööd. Barthi mõju ei tohi aga siiski üle hinnata. Nii eestindas ta mitmeid kirjutisi ka soome teoloogiast. Samuti hindas ta kõrgelt Paul Tillichi teoloogiat ning tutvustas seda üliõpilastele. Aga Salumaa puhul ei saa kindlasti salata ka Johan Kõpu mõjutusi.

Praktilise usuteaduse õpetamine oli suuresti peapiiskop Jaan Kiivit sen õlgadel. Ta on olnud ilmselt üks haritumaid ja andekamaid eesti rahvusest teolooge ja kirikutegelasi. Oma kirikujuhi positsiooni tõttu tuli tal tihti välismaal viibida ning see aitas tal tihedas kontaktis olla oma kaasaegse teoloogilise mõttega terves maailmas. Seda oskas ta ka edasi anda oma õpilastele. Tema õppeainetest on esile tõstetud praktilist eksegeesi (8) ja hingehoiu loenguid (Neumärker, 170). Jaan Kiiviti erihuviks on aga peetud usulist rahvateadust (samas). Selle õppeainega oli Tartus kahe sõja vahel algust teinud Kõpp. Hiljem on sellega mõningal määral tegelenud Eenok Haamer (9). Jaan Kiivit sen puhul tuleb kindlasti nimetada tema veel ühte panust eesti teoloogilisse mõtlemisse. Nimelt oli peapiiskop Kiivit maailmatasemel oikumeenilise liikumise edendaja (selle tunnistuseks olid Leipzigi, Praha, Helsingi ja Pariisi ülikoolide audoktorikraadid). Ning arusaam kristlaste ühtsusest iseloomustab teatud moel siiani eesti teoloogilist mõtlemist. Jaan Kiivit sen kõrval ning järel on mõjukalt tegelenud praktilise usuteadusega professor Ago Viljari (10) ning hiljem ka Jaan Kiivit jun.

Võrdleva usuteaduse õppetoolis töötasid Robert Kannukene ja kuni oma lahkumiseni instituudist Uku Masing, kes mõlemad olid sellel alal tegutsenud juba enne sõda. Hiljem õpetas võrdlevat usuteadust ka Masingu õpilane Kalle Kasemaa. Kannukene jätkas esialgu Teichmüller-Tennmanni suunal, siis aga pöördusid ta huvid Rootsi müstiku Emanuel Swedenborgi poole.

Kõige mõjukam on võrdleva usuteaduse vallas olnud kindlasti Uku Masing, kes õpetas samaaegselt ka Vana Testamendi teadust ja semiidi filoloogiat, aga mingil määral ka Eesti kirikulugu. Tema laiast ampluaast usundiloos annavad aimu juba ilmunud või siiani käsikirjas olevad tööd, nt „Üldine usundilugu“, „Polüneesia usund“, „Taevapõdra rahvaste meelest ehk juttu boreaalsest hoia- kust“, „Budismist“, „Eesti usund“, mitmed väiksemad artiklid jne. Üldjoontes toetus Masing kuni neljakümnendate aastateni ilmunud kirjandusele. Hiljem ilmunud töid sai ta kasutada ainult osaliselt. Kuigi kõik tema väited usunditeaduse vallas ei ole ajale vastu pidanud (vt näiteks Kriiska), siis ometi ta käsitlused on siiani kasutatavad ning inspireerivad. Masingu huvid olid väga laialdased ning võrdleva usuteaduse alal ristuvad ja kohtuvad mitmed eri lähenemised, nt filoloogilised ja keelefilosoofilised, folkloristlikud ja antropoloogilised, nõnda et tema käsitlused eri usunditest ning usundist üldse on vägagi komplitseeritud ja mitmetahulised. See, et Masing sai teoloogina positiivselt rääkida erinevatest religioonidest, eeldab teatud laadi teoloogilist lähtekohta. Masing ei kasvanud ega elanud vaimses vaakumis. Seega tema kujunemist ning hilisemat tööd teadlasena on mõjutanud eelnevad traditsioonid ning kaasaegne vaimne maailm. Masing on mõjutusi saanud mitmetelt eri aegade mõtlejatelt. Uusaja Õhtumaa teoloogidest on teda ilmselt mõjutanud kõige rohkem Schleiermacher (Hiob, 149, 159, 161). „Religioon väljendab Masingu – nagu ka Schleiermacheri – järgi inimese sügavaimat kogemuslikku vahekorda kõrgema ja mõistetamatu, lõpmatu ja igavese, absoluutse ehk jumaliku Tegelikkuse kui tervikuga“ (samas, 149). Sellise määratluse kohaselt kehtib tõesus paljude erinevate usundite kohta ning need usundid saavad üksteist täiendada. Intuitsioon või jumalik ilmutus on pigem ekstaatiline ning erineva intensiivsusega toimunud eri aegadel erinevates religioonides. Kõige selgemalt on ta esinenud kolmes nö täiskasvanus – Jeesuses, Buddhas ja Lao-zi’s. Neid kolme peab Masing tegelikult üheks ja samaks. (Masing, 47j.) Aga see ilmutus või intuitsioon on teatud moel osaks saanud ka eri aegade prohvetitele, šamaanidele, müstikutele ja ekstaatikutele.

Kuigi selline usundite mõistmine ei ole ristiusus olnud tavapärane, siis ometi ei pruugi ta olla välistatud. Masingu mõned teised arusaamad on palju raskemini ühildatavad traditsioonilise kristlusega. Siin võib mõelda näiteks ta usule hingede rändamisesse või ta väitele, et lunastus on inimese enesetrans- tsendentatsioon kõrgemale evolutsioonitasemele. Masingule on seetõttu ette heidetud oma privaatsete uskumuste põhjendamata üldistamist, lihtsustavat skematiseerimist ning piirjoone kadumist fantaasia ja tegelikkuse vahel. (11)

Omaette teema on Uku Masing vanatestamentlase ja semiidi filoloogina (12). Kindlasti oli Masing selles vallas kõrgelt haritud ja andekas professionaal. Oleks meie maa või vähemalt Masingu saatus teisiti läinud, oleks Masing kindlasti võinud olla rahvusvaheliselt kõrgelt hinnatud teadlane. Tugev filoloogiline alus, suured erialased teadmised ning eelarvamustest ahistamata kujutlusvõime tegid temast eelkõige just väljapaistva eksegeedi. Urmas Nõmmik on teda kui eksegeeti iseloomustanud nõnda: „Masingus oli veel seda 19. sajandi teadlast, kes tavatses ühele küsimusele vastamiseks kõik vastavad VT kirjakohad või paralleelide puhul terminite kasutamise sugulaskeeltes läbi uurida“ (Nõmmik, 28). Eksegeetika kõrval, aga sellega ka väga tihedalt seotud, on Masingu jaoks oluline olnud Vana Testamendi prohvetluse ning eksiiliaegse ja -järgse Juuda ajalugu. Siin on Masing esitanud väga originaalseid seisukohti, mis alles ootavad edasisi uurijaid. Ka semiidi filoloogia alalt on Masing avaldanud hulga rahvusvahelise tasemega kirjutisi. Siia juurde tuleb lisada veel arvukalt tõlkeid (vt Kasemaa, 721jj).

Kuigi Masing oli sunnitud 1963. aastal Usuteaduse Instituudist lahkuma, siis ometi on ta olnud ilmselt kõige viljakam teoloog Nõukogude okupatsiooni ajal. Seda nii oma teaduslike kirjatööde kvantiteedilt kui ka kvaliteedilt. Aga ka oma akadeemilise järelkasvu poolest. Suurem osa tollel ajal akadeemiliselt esile kerkinud teolooge olid tema õpilased. Üheks esimeseks Masingu sõjajärgseks õpilaseks oli Kaide Rätsep, kellel õnnestus jätkata õpinguid Oxfordi ülikoolis ja kellest sai Usuteaduse Instituudi Uue Testamendi õppejõud. „Masingul koos Rätsepaga on õnnestunud luua Eestis lausa teatud varakristlike ja apokrüüfsete teoste uurimissuund“ (Nõmmik, 13). Rätsepa teaduslik pärand sisaldab mitmeid arvestatavaid uuringuid eriti just toomakristluse kohta. Masingu õpilastest ka Toomas Paul on tegelenud rohkem Uue Testamendiga. Aga ta on andnud ka olulise panuse Piibli tõlkimisse ning eestikeelse piiblitõlkimise ajaloo uurimisse. Paul on avaldanud töid teisteski usuteaduse valdkondades. Vana Testamendi ja semitistika vallas on kõige silmapaistvamaks Masingu õpilaseks Kalle Kasemaa, kes on tegelenud ka võrdleva usuteadusega ning olnud viljakas tõlkija. Masingu väljapaistvamatest õpilastest tuleb kindlasti nimetada ka peapiiskop Jaan Kiivit jun, kelle akadeemiline tegevus jäi kahjuks piiratuks kirikujuhtimise ning varajase lahkumise tõttu.

Tallinna Usuteaduse Instituut suutis tegutseda teoloogilise ülikoolina läbi terve Nõukogude okupatsiooni aja. Õppejõudude ja üliõpilaste arvult ei olnud ta kunagi suur. Terve selle aja andis tunda isoleeritus välismaailmast ning ressursside nappus. Mingil määral küll saadi välismaalt kirjandust ja mõned õppejõud said aeg-ajalt ka piiri taga käia. Aga sellest oli vähe. Sisuliselt olid tollel ajal Eesti teoloogiamaastikul olulised kaks sajandi juhtivat protestantlikku teoloogi – Karl Barth ja Paul Tillich. Mõlema töid oli tõlgitud ning mõlema teoloogiat tutvustati üpris põhjalikult. Barthi teoloogia esindajaks oli eelkõige süstemaatilise teoloogia professor Elmar Salumaa. Tillichi teoloogia n-ö maaletoojateks olid eelkõige aga noorema põlve usuteadlased.

Nõukogude aja lõpuks oli enamus professorkonnast juba pikemat aega olnud pensioniealised. Tõsi, peale oli kasvanud noorem põlvkond teolooge, eelkõige just Masingu õpilased. Neid ei olnud palju, kindlasti mitte piisavalt, aga ega ka instituudi rajamisel pärast sõda polnud potentsiaalseid akadeemiliselt kvalifitseeritud õppejõude sugugi rohkem.

 

Epiloog

Nõukogude okupatsiooni kokkuvarisemine ja Eesti taasiseseisvumine tõid kaasa olulisi institutsionaalseid ja sisulisi muudatusi Eesti teoloogilises mõtlemises. Kõigepealt muutus nii riigivõimu kui ka rahva suhtumine religiooni ning sellega muidugi ka teoloogiasse ja teoloogidesse. Kirikute populaarsus kasvas kiiresti ja sellega koos ta teoloogide populaarsus. Tõsi, see kõik oli ilmselt ajutine, kuid see fenomen oli ikkagi määravaks sajandilõpu eesti teoloogilisele mõtlemisele.

Eelkõige tuleb siin nimetada kõrgemate teoloogiliste õppeasutuste paljunemist. Vene ajal oli vaid üks teoloogiline kõrgkool, 20. sajandi viimasel kümnendil aga tegutses Eestis kokku viis teoloogilist õppeasutust. Kõige olulisem oli Tartu Ülikooli usuteaduskonna avamine 1991. aastal. (13) Kuni selle ajani tegeldi teoloogiaga vaid Usuteaduse Instituudis ning me võiksime öelda, et luterlik kirik oli pea ainsaks teoloogia subjektiks, või teisisõnu, et EELK oli kohaks, kus eksisteeris ja arenes Eesti teoloogiline mõte. Teiste õppeasutuste tekkega, aga eriti Tartu teaduskonna mittekiriklikkuse tõttu, ei olnud EELK enam selleks ainsaks kohaks, kus teoloogiaga tegeldi. Veelgi enam, võrreldes Tartu Ülikooli teaduskonnaga ei olnud ta ka mitte kõige olulisem teoloogilise mõtlemise subjekt. Ning kui võrrelda Tartu teaduskonna ja Usuteaduse Instituudi ressursse, siis võib EELK kui teoloogia subjekt muutuda üldse küsitavaks. Seetõttu on EELK Usuteaduse Instituudi identiteet – kas olla ülikool või rakenduskõrgkool – siiani problemaatiline. (Aastal 2011 otsustati EELK Usuteaduse Instituut muuta rakenduskõrgkooliks. – Toimetuse märkus.)

Teiselt poolt ka Tartu Ülikooli usuteaduskonna identiteet ei ole vaba probleemidest. Kaks aastatuhandet on teoloogiline mõtlemine olnud kiriklik mõtlemine. Kui nüüd usuteaduskond ei ole enam kiriklik, kas siis siin on ikka tegemist teoloogiaga samas mõttes, mis eelnevatel aegadel? Tõsi, see teoloogia sekulariseerumise ja pelgalt religiooniteaduseks muutumise oht ei ole spetsiifiliselt eestipärane probleem.

Oluline muutus ei toimunud mitte ainult teoloogiaga tegelevate insti- tutsioonide, vaid ka teoloogiaga tegelevate isikute osas. Mitte sugugi kõik nooremad Usuteaduse Instituudi õppejõud ei jätkanud enam samas instituudis. Mitmed läksid üle Tartu teaduskonda. Üldiselt oli aga nõudmine teoloogiaõppejõudude järele suur ning tulemuseks oli see, et mitmed mitteteoloogilise kõrgharidusega inimesed täiendasid ennast kitsamates teoloogia valdkondades ning asusid teoloogilistesse õppeasutustesse neid valdkondi õpetama. See ei ole muidugi tõstnud teoloogilise mõtlemise kvaliteeti.

Nõukogude võimu kokkuvarisemise ajal ja järel suundusid mitmed ennast täiendama välismaa erinevatesse teoloogilistesse õppeasutustesse. Jätkati õpinguid ja tehti magistri- ning doktoritöid Soomes ja Saksamaal, Skandi- naavias, Suurbritannias ning Ameerika Ühendriikides. Selle tulemuseks on praeguse Eesti teoloogilise maastiku ülim pluraliseeritus. Siin on väga paljude erinevate teoloogiliste koolkondade ja traditsioonide esindajaid.

Kui Nõukogude okupatsiooniaja lõpuks võis Eestis täheldada teoloogilise mõtlemise paarikümneaastast mahajäämust, siis nüüdseks on see vähemalt osaliselt likvideeritud. Ilmselt lähitulevikus see erinevus kaob pea täiesti, tingimusel muidugi, et arengud Eestis jätkuvad samas suunas, kuhu nad on liikunud viimase viieteistkümne aasta jooksul. Milliseks kujuneb aga edaspidi see maailma teoloogia, mille osaks meie oleme, ja kas selle raames kujuneb välja ka mingi spetsiifiliselt Eesti teoloogiline mõttesuund, seda on praegu pea võimatu ennustada.

 

Kokkuvõte

Selles kirjutises Eesti teoloogilisest mõtlemisest 20. sajandil oleme eelkõige käsitlenud luterlikku teoloogilist mõtlemist. Alles epiloogis tuleb arvesse ka mitteluterlik teoloogia, kuna 1991. aastal avatud Tartu Ülikooli usuteadus- konnas on nii õppijate kui ka õpetajate hulgas rohkesti mitteluterlasi. Tegelikult see viimane asjaolu selgitab ka seda, miks eelnevalt on käsitlemist leidnud vaid luterlased. Artikli alguses on üheks Eesti teoloogiast rääkimise kriteeriumiks toodud akadeemilisus. Selle kriteeriumi ja meie artikli piiratud mahu tõttu ei olegi saanud teiste konfessioonide teoloogiat käsitleda. Tõsi, kahe sõja vahel oli Tartu teaduskonnas ka ida-ortodoksse teoloogia õppetool, kus professoriteks olid Karp Tiisik (1919–1922) ning Vassili Martinson (1923–1940). Neilt mõlemalt on ilmunud ka lühemaid erialaseid kirjutisi, aga 20. sajandil jäid nad siiski üksiklasteks.

1991. aastat tuleb kindlasti pidada murranguliseks Eesti teoloogilise mõtlemise ajaloos. Usuteaduskonna avamine andis teoloogiale oluliselt rohkem ressursse – nii inim- kui finantsressursse. Sellel ajal hakati teoloogilist mõtlemist taas aktsepteerima ka ühiskonna kui terviku poolt. Tõsi, uus teaduskond ei ole enam otseselt luterlik. Kõige selle tõttu on eesti teoloogiline mõtlemine liikumas uutel radadel.

Teiseks oluliseks murranguks 20. sajandi Eesti teoloogilises mõtlemises tuleb pidada aastat 1919, mil avati eestikeelne usuteaduskond Tartus. Ka see oli poliitiline otsus. Sobiva kaadri puudumise tõttu võeti ametisse eestlased, kelle kvalifikatsioon ei vastanud ülikooli tavadele. Sellega kaasnes muidugi ka akadeemilise taseme langus. Mõnevõrra hakkas tase taas tõusma kolme- kümnendatel aastatel, kui nooremad välismaal õppinud õppejõud asusid teaduskonda tööle. Sõda ja okupatsioonid küll kõigutasid ja nõrgendasid Eesti teoloogilist mõtlemist, aga kui arvestada, et sõjajärgses Usuteaduse Instituudis õpetasid just Tartust tulnud teoloogid ning teadlikult jätkati Tartu traditsioone, siis siin ei saa rääkida põhimõttelisest murrangust.

Kas me saame rääkida ka mingist pidevusest ja traditsiooni säilimisest läbi nende kahe suurema murrangu ja üldse läbi terve 20. sajandi? Kindlasti. 1919 ametisse asunud eestlastest õppejõud olid kõik teaduskonna vilistlased. Samuti olid aastal 1991 avatud teaduskonnas mitmed Usuteaduse Instituudi vilistlased. Oluliseks kontinuiteedi märgiks läbi terve sajandi on teoloogilise mõtlemise püüdlus orienteeruda Euroopasse. Kui see ka alati lihtne pole olnud, siis ometi pole seda identiteeti tähistavat püüdlust kunagi unustatud. Kuid eesti teoloogia puhul võime rääkida ka ühe konkreetse teoloogiaharu kontinuiteedist läbi terve 20. sajandi. See on nimelt Vana Testamendi teadus ja sellega seotud semitistika.

Püüdele olla euroopalik teaduskond vastab ka üks olulisemaid tendentse tänapäeva Eesti teoloogilises mõtlemises. Juba varem oli juttu teoloogia muutumisest spetsiifiliseks akadeemiliseks tegevuseks ning sellega koos kirikust kaugenemisest. Kui 20. sajandi alguses oli akadeemilise teoloogia kiriklik identiteet iseenesestmõistetav, siis sajandi lõpus on iseenesestmõistetav see, et Eesti teoloogia järgib eelkõige akadeemilise maailma tavasid. Selle tendentsi poolest ei erine Eesti teoloogia sugugi Euroopa teoloogiast.

 

Märkused:

 

(1) Nõukogude okupatsiooni ajal kandis see instituut vastavalt võimuorganite nõudmisele mõnda aega ametlikku nimetust Usuteaduse Kõrgem Katse- komisjon. Usuteaduse Instituudi kujunemisloo kohta neljakümnendatel aastatel vt Altnurme, 224–233.

(2) Toimkonna esimeheks oli piiskopi asetäitja A. Pähn, teaduslikuks sekretäriks mag E. Saag ning liikmeteks mag U. Masing, mag J. Kimmel ja mag A. Horn. Aja jooksul see koosseis muutus, eelkõige just riiklike repressioonide tõttu. Toimkonna allesjäänud liikmetest kujunesid aga instituudi õppejõud.

(3) Terve Nõukogude okupatsiooni aja oli Usuteaduse Instituut õppeasutus, kus oleks saanud doktoriväitekirja kaitsta. Paraku jäi see esimene doktorikraadi kaitsmine ka viimaseks. Küll aga andis instituut sellel perioodil välja mitu doctor honoris causa kraadi.

(4) Teoloogide kõrval koolitati instituudis ka kirikumuusikuid.

(5) Magistrikraade omistati terve nõukogude perioodi jooksul ligi kümmekond.

(6) Tõsi, Tartus oli olnud seitse õppetooli, aga seitsmes oli idakiriku õppetool, mille rajamine sõjajärgses luterliku kiriku instituudis ei olnud vajalik.

(7) Professor Viljari üllitiste hulgas tuleks nimetada eelkõige väga põhjalikku kreeka keele grammatikat, Uue Testamendi teoloogia mahukat käsitlust ning hiljem trükis avaldatud originaaluurimust pealkirjaga „Jeesuse elu juudasoost uurijate käsitluses“.

(8) Saag, 130. Vt ka Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kiriku aastaraamatu 1956, lk 122.

(9) Kahjuks on see terve rahva jaoks oluline ainevaldkond ebapiisavat käsitlust leidnud. Nii Kõpu kui ka Kiiviti tegevus piirdus siin suuresti õppetööga ja nende tööst on kirjalikult säilinud vaid fragmente.

(10) Selles vallas tegeles professor Viljari eriti hingehoiu, kristliku kasvatuse ning misjoniteadusega. Nõukogude okupatsiooni ajal olid misjon ja kristlik kasvatus tegelikkuses keelatud. Kui EELK-s arusaam nende kahe valdkonna tähtsusest suutis mingilgi määral okupatsiooniaja üle elada, siis oli see suuresti tänu professor Viljari tegevusele.

(11) Nii saab talle ette heita grandioossete ajalookonstruktsioonide rajamist omaenda fantaasiatele seoses Jüriöö ülestõusu seletamisega. Vt Kivimäe.

(12) See on ilmselt ala, kus Masingu tegevust on kõige rohkem uuritud, kuigi mitte veel ammendavalt. Eesti teoloogias olid need kaks valdkonda lahutamatult seotud nii 20. sajandi algul kui ka lõpus.

(13) Peale Tartu Ülikooli usuteaduskonna ja EELK Usuteaduse Instituudi ilmusid Tartu Teoloogia Akadeemia, Tartu Kõrgem Usuteaduslik Seminar ning Eesti Metodisti Kiriku Teoloogiline Seminar Tallinnas. Lisaks sellele õpetati üheksakümnendate aastate alguses küllaltki palju teoloogiat Eesti Humanitaar- instituudis ning mõningaid teoloogilisi aineid ka Concordia Ülikoolis.

 

Kasutatud kirjandus:

Altnurme, Riho. Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kirik ja nõukogude riik 1944 1949. Tartu, 2001.

Hiob, Arne. Uku Masingu religioonifilosoofia põhijooned. Dissertationes theo- logiae Universitatis Tartuensis 4. Tartu, 2000.

Kasemaa, Kalle. „Uku Masing semitistina,“ Keel ja Kirjandus 11/1995, 721– 732.

Kivimäe, Jüri. „Uku Masingu visioon Jüriööst“ – Uku Masing. Vaskuks ja vikaaria Lohult. Tartu, 2002, 221–237.

Kriiska, Aivar. „Arheoloogilisi täpsustusi ja täiendusi Uku Masingu kiviaja- käsitusele“ – Uku Masing. Üldine usundilugu. Tartu, 2000, 489–496.

Masing, Uku. Budismist. Tartu, 1995.

Neumärker, Dorothea. „In memoriam Jaan Kiivit,“ Kirche im Osten 15, 1972, 163–172.

Nõmmik, Urmas. „Eessõna“ – Uku Masing ja Piibel. Tartu, 2005, 5–28.

Saag, Evald. „Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kiriku peapiiskop Jaan Kiivit viiekümne aastane,“ Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kiriku aastaraamat 1956, 127–131.

 

Autori kommentaar: Artikkel on valminud ühe seni ilmumata artikliko- gumiku jaoks 2006. aastal. Vahepealsetel aastatel on avaldatud hulk teoloogilisi ja kirikuloolisi kirjutisi, millega siinses käsitluses pole veel arvestatud. Sama tuleb öelda muutuste kohta akadeemilise teoloogia maastikul Eestis alates 2006. aastast.

 

Alar Laats (1954), PhD (teoloogias), on vabakutseline teoloog.

 

Loe ka Eesti teoloogiline mõte 20. sajandil (1. osa).

Loe ka Eesti teoloogiline mõte 20. sajandil (2. osa).

Print Friendly, PDF & Email
English