Artiklid

Eesti teoloogiline mõte 20. sajandil (1. osa)

Teema „Eesti teoloogiline mõte 20. sajandil“ ei ole ühemõtteliselt selge. Iga sõna selles pealkirjas nõuab selgitamist ning otsuse tegemist, mida siin tuleks käsitleda.

Kõigepealt, mida mõelda „eesti“ või hoopis „Eesti“ all? Kas tuleks siin tutvustada eesti rahvuslikku teoloogilist mõtlemist või eestikeelset teoloogiat või hoopis Eestis tehtud teoloogilist mõtlemist? Tõsi, lähemal vaatlusel selgub, et need kolm võimalust on lahutamatult seotud. Ainult eestikeelne teoloogiline mõte jääb suuresti selgusetuks, kui me ei arvesta eestlastest teoloogide võõrkeeltes kirjutatut. (1) Ning eriti just sajandi esimese poole eestlastest teoloogide mõte jääks arusaamatuks, kui me ei vaatleks ka sellele eelnevat või selle kaasaegset saksakeelset teoloogiat Eestis.

Edasi tuleks küsida, mida mõelda üldse teoloogia all? Kas on siin tegu spetsiifilise kirikliku mõtlemisega usu üle, nagu on teoloogiat traditsiooniliselt mõistetud, või tuleks arvestada igasugust teaduslikkusele pretendeerivat religiooni üle mõtlemist ja religioonide uurimist? Alljärgnevalt püüan arvesse võtta ka viimatimainituid, kuivõrd nad on Eestis viimase sajandi jooksul olnud institutsionaalselt teoloogiaga seotud. Tendents lülitada religiooniuuringud teoloogia hulka on märgatav kaasajal ka mujal maailmas, eriti ingliskeelsetes maades.

Mida tuleks siinses kirjatöös mõista sõna „mõte“ all? Põhimõtteliselt sisaldab ju näiteks igasugune kristlik kuulutus endas mingil määral teoloogilist mõtet. Siin püüan siiski piirduda akadeemilise mõtlemise, s.t sellise teoloogia vaatle- misega, mis pürgib akadeemilisusele ja mis on suuresti ka teiste poolt aktsepteeritud akadeemilise tegevusena. Lisaks püüan kitsendada teoloogilise mõtlemise mõistet sellega, et tal peab olema vähemalt mõnesugune laiem kõlapind Eestis. Ma ei võta arvesse seda teoloogilist mõtlemist, mis pole olnud erilises kontaktis laiema teoloogilise avalikkusega.

Edasi tuleks küsida, mida mõista 20. sajandi all Eesti teoloogilises mõtlemises? Mõtteloo sajand ei pea sugugi kokku langema kalendrisajandiga. Uued perioodid mõtteloos ei pruugi kokku langeda täpselt uue sajandi algusega. Nii näiteks on 19. sajandi protestantliku teoloogia ajalugu kombeks alustada aastaga 1799, kui ilmusid Schleiermacheri kuulsad religioonikõned ning lõpetada 1914. aasta augustiga, kui alanud sõda põhjustas olulisi muutuseid teoloogilises mõtlemises. Mida võiks põhimõtteliselt pidada Eesti teoloogilise mõtlemise 20. sajandiks, püüan ma selgitada selle kirjatöö lõpus.

Käesolev kirjatöö on minu andmetel esimene katse esitada Eesti teoloogilist mõtlemist 20. sajandil kõikehaaravalt. Seetõttu tuleb pealkirjas sisalduvate äsjakirjeldatud küsimuste üle paljuski otsustada allakirjutanul ise. Etteantud mahupiirang teeb selle ühelt poolt raskemaks, sest ei võimalda kõigest soovitust rääkida, teisalt aga ka kergemaks, sest mitmed mõtlejad, kelle käsitlemine sisulistel kaalutlustel oleks problemaatiline, ei mahu siia lihtsalt ruumipuuduse tõttu.

 

Proloog

Teoloogilise mõtlemise ajalugu Eestis kuni Eesti Vabariigi tekkeni ning Eesti Vabariigi Tartu Ülikooli usuteaduskonna avamiseni oli suuresti baltisaksa teoloogilise mõtlemise lugu, mille keskmeks oli Tartu ülikooli luterlik usuteaduskond. (2) Tõsi, 19. sajandi lõpul astub esile üha rohkem eesti rahvusest luterlikke kirikuõpetajaid, kelle tegemiste ja kirjatööde taga võib kindlasti märgata teoloogilist mõtlemist. Sellel ajal seatakse ka ametisse üha rohkem seminariharidusega eestlastest Vene Ortodoksse Kiriku preestreid. Lisaks tekivad 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi algul vanade kirikute kõrvale uued vabakirikud. Kõigi nende uute nähtuste puhul on siiski liialt pre- tensioonikas rääkida teoloogilisest mõttest märkimisväärsel tasemel. (3)

Suurema osa 19. sajandist ja 20. sajandi algusest moodustas Tartu usuteaduskond üpris ühtse ja monoliitse terviku. See ei tähendanud sugugi teaduskonna ühenäolisust. Nüansside osas võis siin eriarvamusi olla, aga põhimõtete tasandil oli teaduskond üllatavalt ühtne. (Seesemann, 213.) Teiseks teaduskonda ning üldse siinset teoloogilist mõtlemist iseloomustanud jooneks oli teoloogia kiriklikkus. Teaduskond oli tugevalt kirikliku orientatsiooniga ning kohalik luterlik maakirik omalt poolt kuulas ja võttis arvesse teaduskonna arvamusi. (Samas, 212, 214.) (4) See ei olnud sugugi triviaalsus, eriti just Saksa kontekstis. Saksamaal oli üpris tavaline pingete olemasolu usuteaduskondade ja kirikute vahel.

Üldjoontes tuleks teaduskonda sisuliselt iseloomustada kui konservatiivset luterlikku. See väide vajaks aga mõningaid kommentaare ja selgitusi. Mingil juhul ei tohiks tollast Tartu usuteaduskonda pidada fundamentalistlikuks või obskurantistlikuks. Ta kuulus orgaaniliselt Saksa ülikoolide usuteaduskondade maailma ning just sellel maastikul võime rääkida temast kui konservatiivsest luterlikust. Sedalaadi konservatiivsus ja luterlik konfessionaalsus olid Saksa akadeemilises maailmas mõistetavad ja aktsepteeritavad, Tartu teaduskond ei ületanud neid piire. See on ka mõistetav, kuna nii õppejõud kui ka üliõpilased olid Saksamaaga tihedates isiklikes ja akadeemilistes sidemetes. Täiesti iseenesestmõistetav oli, et oma õpinguid jätkati Saksamaal ning hiljem jäädigi sinna tööle. (5) Kuni venestamisajani oli iseenesestmõistetav ka vastupidine liikumine. Mitmedki tollased usuteaduskonna õppejõud olid pärit Saksamaalt ning Dorpatisse tööletulekus ei olnud midagi erilist.(6) Alles venestamise ajal 19. sajandi lõpus sidemed Saksamaaga nõrgenevad. Kuigi usuteaduskond jäi veel tükiks ajaks saksakeelseks, muutus ülikool tervikuna ometi venekeelseks ja venemeelseks ning on arusaadav, et sakslasi ei meelitanud enam miski Jurjevi ülikooli õppima või õpetama. Seega üle-eelmise sajandi lõpust pidi Tartu usuteaduskond akadeemilise järelkasvu harimisel piirduma eelkõige omaenese jõududega. (Seesemann, 216.)

Tartu usuteaduskonna kohta võiks öelda, et ta oli mõõdukalt konservatiivne ja mõõdukalt konfessionaalne. Tollasel Saksa akadeemilisel maastikul oli Tartu õppejõududest tunduvalt konservatiivsemaid ja konfessionaalsemaid teolooge. Oma hoiakutelt ja teoloogilistelt arusaamadelt oli Tartu teaduskond küllalt lähedane Erlangeni usuteaduskonnale. Ka eksistentsitingimused, kus asuti, olid Tartu ja Erlangeni usuteaduskondadel mõningal määral sarnased. Mõlema teaduskonna puhul saab rääkida konfrontatsioonist kahes suunas. Erlangeni protestantlik teaduskond asus domineerivalt katoliiklikus Baieris ning püüdis vastu seista liberaliseerumistendentsidele. Tartu usuteaduskond asus Vene impeeriumis, mille riigiusuks oli ida ortodoksia ning mis just 19. sajandil muutus üha agressiivsemaks, vähemalt Baltimaadel. Teine rinne, kus Tartu usuteaduskond tundis ennast kutsutud olevat vastu seisma, oli konfrontatsioon vennastekogudusega. 19. sajandil, eriti selle teisel poolel olid isiklikud kontaktid Tartu ja Erlangeni vahel üsna tihedad. Vahest kõige tuntum näide on Theodosius Harnack, kes oli Tartus õppejõud aastatel 1842–1853 ning uuesti 1865–1875. Vahepeal oli ta aga professor Erlangenis. Muidugi ei olnud see ainus kontakt, ka Tartu teoloogia oli suuresti mõjutatud Erlangeni teoloogilise koolkonna poolt, mille kõige tuntumaks esindajaks 19. sajandil oli Johann Christian Konrad von Hofmann. (Seesemann, 212.)

Erlangeni teoloogia populaarsus on ka tagapõhjaks, mis aitab mõista kahte märkimisväärset teoloogilist vaidlust, millega Tartu usuteaduskond oli seotud ning mis puudutasid tervet luterlikku maakirikut Balti provintsides.

Esmalt tuleks nimetada 19. sajandi seitsmekümnendatel ja kaheksaküm- nendatel aastatel peetud vaidlusi Piibli inspireerituse üle. Väiksem grupp kirikuõpetajaid olid jäiga verbaalinspiratsiooni pooldajad, väites, et kogu Piibel on sõna-sõnalt Jumala poolt inspireeritud ja Piibli tekst on seega vahetu ilmutus. Enamus Balti teolooge oli aga seda meelt, et Piibel ise ei ole ilmutus, vaid on ilmutuse tunnistaja. Piibel lihtsalt räägib ilmutusest, ilma et ta tekst ise oleks ilmutus. Sellegipoolest on Piibel osa õndsusloost, s.t ta ei ole profaanne kirjatöö, vaid tal on ikkagi oma tähtsus inimese õndsuse seisukohalt. (8) Tolle aja moodsasse radikaalsesse piiblikriitikasse suhtuti teaduskonnas ambivalentselt. (Vrd Kõpp, 3. kd, 19jj.) Nii näiteks oli võimalik küll kaitsta sellesuunalisi magistritöid, kuid doktorantuuri tasemel selle teemaga tegeleda enam mitte. (Seesemann, 216; Wittram, 332; Kõpp, 2. kd, 42.)

Teine tähelepanuväärne diskussioon oli seotud suhtumisega tollel ajal modernseks peetud teoloogiasse. 19. sajandi lõpus, 20. sajandi alguses peeti Saksamaal moodsa teoloogia kõige selgemaks esindajaks nn Ritschli koolkonda. (9) Kuni oma eksistentsi lõpuni aastal 1918 lükkas tollane teaduskond selle teoloogia enam-vähem (10) üksmeelselt tagasi. Eriti ägedalt, aga ka sügava professionaalsusega astus selle suuna vastu välja professor Theodosius Harnack, eelkõige oma teosega Martin Lutheri teoloogiast. Tema Lutheri-interpretatsioon oli tolle aja moodsast Lutheri-mõistmisest põhimõtteliselt erinev. Ritschli ja tema koolkonna jaoks oli Luther eelkõige vabaduse tooja, just inimese seesmise vabaduse kuulutaja ning ritschliliku sotsiaaleetika looja. Nii muudeti Luther küll Ritschli kaasaja jaoks relevantseks, kuid selle hinnaks oli Lutheri moonutamine. (Lohse, 147.) Selle vastu astuski Theodosius Harnack välja, väites, et Ritschl pole üldsegi Lutherit mõistnud. Ise rõhutab ta Lutheri mõtlemise paradoksaalsust, kus vastamisi on seatud teoloogilised mõisted nagu käsk ja evangeelium, õigeksmõistmine ja Kristuse ristisurm, Jumala viha ja arm. (11) Tolle aja saksakeelse teoloogilise avalikkuse ees jäi võitjaks Ritschl. Tema arusaamad olid Saksamaal päevakohased, Harnacki mõtlemine paradokside abil aga mitte. (12)

Kuigi Tartu teaduskond jäi kuni lõpuni mõõdukale konservatiivsele-konfessionaalsele seisukohale, hakati Esimese maailmasõja eelsetel aastatel ometi ka Baltimaades üha enam huvi tundma tolle aja moodsaks peetud teoloogia vastu. Sellest annab tunnistust näiteks suur huvi tollase moodsa teoloogia kõige väljapaistvama esindaja Adolf von Harnacki külalisloengute vastu Riias aastal 1911. (13)

Dorpati teaduskonnas olid siiski ka mõned erandid. Positiivse suhtumise poolest kaasaegsetesse uuematesse teoloogilistesse vooludesse eristub Karl Gustav Girgensohn (vt tema kohta King), kes oli alates aastast 1903 dotsent ning aastail 1907–1916  ja uuesti 1918 professor süstemaatilise usuteaduse alal. (14) Ta oli nn Dorpati religioonipsühholoogilise koolkonna rajaja. Girgensohn oli ennast täiendanud Saksamaal – teoloogias Reinhold Seebergi ning psühholoogias Karl Stumpfi ja Oswald Külpe juures. Erinevalt enamusest oma kolleegidest hindas ta kõrgelt Schleiermacherit. (15) Ülemaailmse tuntuse saavutas Girgensohn aga just eksperimentaalses religioonipsühholoogias. Ta kasutas eksperimentaalse introspektsiooni meetodit, mis seisnes selles, et katseisikud püüdsid enesevaatluse teel jälgida ja kirjeldada kogemust, mis neil tekkis pärast usulise teksti, tavaliselt usulise luule lugemist. Eksperimentaatori ülesandeks oli seda protokollida. Kuigi laboratoorsetes eksperimentides saadud kogemused ei olnud nii sügavad nagu ehtsad, loomulikud usulised kogemused, tekkisid ometi neil katseisikuil, kellel oli kunagi olnud ehtsaid kogemusi, mingil moel analoogsed kogemused ka eksperimendi käigus. Girgensohni pikaajalise eksperimenteerimise suureks kokkuvõtteks on tema religioonipsühholoogiline suurteos Der seelische Aufbau des religiösen Erlebens. Autori nägemuses on religioosse kogemuse struktuuri põhielementideks intuitiivne mõtlemine ja mina-funktsioon ning neile lisanduvad kujutlused ja tahteprotsessid.

Kuigi enamus Dorpati koolkonda kuuluvaid uurijaid tegutses edaspidi mujal, jäi pärast Karl Girgensohni surma koolkonna keskus siiski mõneks ajaks Tartusse ning selle juhiks oli Werner Gruehn (vt allpool).

Teiseks erandiks oli slovaki päritolu kirikuloo professor Jan Kvačala, keda tänaseni hinnatakse Comeniuse uurijana. Teaduskonna sakslastest õppejõu- dudega Kvačalal  koostöö ei laabunud (Seesemann, 216), seevastu sai ta aga hästi läbi ülikooli venemeelse juhtkonnaga. Samuti on teda hinnanud eestlastest teoloogid. Tema dekaaniks olles ja ilmselt tänu tema initsiatiivile rajati usuteaduskonnas keisri käskkirja kohaselt eesti ja läti tegeliku usuteaduse professuur (Kõpp, 2. kd, 44–47; vrd ka Masing, 86–94).

Kokkuvõtteks. Sajandi esimeses osas, enne Eesti iseseisvumist, toimus teo- loogiline mõtlemine peamiselt Tartu usuteaduskonnas. See oli aga tihedalt seotud luterliku kirikuga. Tartu usuteaduskond kuulus sisuliselt Saksa pro- testantlike usuteaduskondade maailma ning on just selles kontekstis mõistetav. Sealsel akadeemilisel maastikul kuulub ta mõõdukalt konservatiivsesse ja konfessionaalsesse ossa, sisuliselt oli talle eriti lähedal Erlangeni teaduskond. Akadeemiliselt tasemelt vastas ta keskmisele Saksa tasemele. Kõige olulisemaks teoloogiliseks sündmuseks tuleks ilmselt pidada Theodosius Harnacki vastuseisu Ritschli Lutheri-käsitlusele. Sellisena oli teaduskond lähtekohaks, millele suures osas tugines 20. sajandi järgmise perioodi teoloogiline mõtlemine Eestis.

Teoloogiline mõte kahe sõja vahel

Nii nagu Esimese maailmasõja lõpp tõi kaasa olulisi muudatusi poliitikas, tõi ta kaasa ka põhimõttelisi teisenemisi teoloogilises mõtlemises – nii Euroopa kui ka Eesti mastaabis. Euroopas muutus oluliselt teoloogia stiil. Kui sõja eel domineeris liberaalne teoloogia, siis sõja järel asus juhtkohale nn dialektiline teoloogia, mis varasemast suuresti erines. Muidugi mõjutasid need euroopa- sisesed muudatused ka Eestit, kuigi mõnesuguse hilinemisega. Lisaks sellele toimus aga Eestis veel kaks arengut, mis avaldasid mõju siinsele teoloogilisele mõtlemisele.

Esimesena tuleks nimetada teoloogia üleminekut sakslaste käest eestlaste kätte. Kuni Esimese maailmasõjani oli eestikeelne teoloogia olnud marginaalse tähendusega. Eesti Vabariigi tekkega ning rahvuskiriku kujunemisega kaasnes aga ka eestikeelse teoloogia tõus. Eestikeelse teoloogia domineerivaks muutumine ei olnud sugugi teoloogia enese loomuliku arengu tulemus. Selle taga olid üldpoliitilised ja kirikupoliitilised jõutegurid. Eesti Vabariigi Tartu Ülikooli usuteaduskonna rajamisel ei olnud kusagilt piisavalt võtta eestikeelseid kvalifitseeritud õppejõude. Õigupoolest polnud võtta kedagi. 1919. aasta sügisel määrati usuteaduskonna korraldajaks Johan Kõpp, kes oli olnud 1916. aastast peale tegeliku usuteaduse erakorraline professor. Paraku oli ta saanud sellele ametile poliitilistel asjaoludel ning mitte oma akadeemilise kvalifikatsiooni tõttu, mida tal tegelikult ei olnudki. Eestlastest võeti tööle veel Olaf Sild kirikuloo õppetooli juhatajaks, Hugo Bernhard Rahamägi süstemaatilise usuteaduse õppetooli juhatajaks ja Eduard Tennmann võrdleva usuteaduse peale. Ka neist ei olnud ühelgi vajalikku akadeemilist kvalifikatsiooni. Piibliteaduste jaoks ei olnud kedagi võtta. Seetõttu tuli kasutada sakslaste abi, kelle hulgas oli haritud teolooge piisavalt. Esmalt tuleks mainida Vana Testamendi professorit Alexander von Bulmerincqi, kes oli ülikoolis töötanud õppejõuna juba alates aastast 1895 ning suutis edasi kanda vana teaduskonna kontinuiteeti. Tema eriliseks tugevuseks peeti semiidi keeli ning entsüklopeedilisi teadmisi. (16) Õppejõuna oli ta väga hinnatud, aga originaalne uurimistöö ei olnud ilmselt ta tugevaim külg (Salumaa, 19). Kuulajad pidasid teda konservatiivseks teoloogiks (Arumäe, 151), kuid ilmselt kuulus ta hoopis mõõdukalt kriitilise piibliteaduse suunda, mida ei iseloomustanud ekstreemsus. Tema erialase mõtlemise loomulikuks kontekstiks oli just tolleaegne tavapärane saksakeelne teoloogia. Professor von Bulmerincqi pikaajalise tegevusega pandud tugev alus semi keeltele ja eksegeetikale on märgatav eesti Vana Testamendi teaduses tänaseni. (17)

Seevastu Uue Testamendi teadusel nõnda hästi ei läinud. Esimeseks profes- soriks oli aastail 1919–1922 Adalbert von Stromberg, kes oli rahvusvaheliselt tuntud nii kirikuloolasena (18) kui ka uustestamentlasena (Vööbus, 31). Seejärel oli aastail 1924–1927 professoriks Karl Konrad Grass, kes samuti oli rahvusvaheliselt tuntud nii oma erialal kui ka n-ö hobi poolest, milleks oli vene sektide uurimine. Kuigi sektide uurimismeetodid on aja jooksul muutunud, on Grassi sellealased tööd siiani hinnatud oma materjali rohkuse ning käsitluste põhjalikkuse poolest. Seejärel oli professoriks Otto Seesemann, kuni emeritee- rumiseni aastal 1937. Tegelikult oli Seesemann vanatestamentlane ning Uue Testamendi teadlasena ta eriti välja ei paistnud. Kõik need kolm järjestikust Uue Testamendi teaduse professorit olid töötanud juba saksakeelses teaduskonnas ning seega kindlustasid järjepidevust teaduskonnas.

Usuteaduskonnas oli veel üks sakslane, kes aga püüdis aktiivselt säilitada saksa teoloogilist mõtlemist Tartus ning kelle selja taha koondusid teised saksa teoloogiat säilitada püüdvad sakslased. See oli süstemaatilise teoloogia eradotsent Werner Gruehn, omal ajal maailma üks juhtivaid religioonipsühholooge. Koos oma õpetaja professor Karl Girgensohniga olid nad Tartu religioonipsühholoogia koolkonna rajajad ning tuntuimad esindajad. (19) Kuna Tartu usuteaduskond eestistati, siis mitmel saksa üliõpilasel oli tekkinud probleeme loengute mõistmisega, eriti just praktilise teoloogia vallas. Et nende õppetööd kergendada, peeti kahekümnendail aastail saksa teoloogidele täiendavaid loenguid Saksa Teoloogide Seltsis (Theologischer Verein, Kentmann / Plath, 137). Ilmselt sealt saadi innustust, ning 1931. aastal asutati Gruehni eestvedamisel Tartus saksakeelne teoloogiline kõrgkool Luther-Akademie (20). Eraldi saksakeelse õppeasutuse loomise eesmärk ei olnud sugugi puhtrahvuslik. Olulist rolli mängisid siin teoloogilised motiivid. Ülikooli usuteaduskonda peeti akadeemiliselt ebapiisavaks ning konfessionaalselt ebakindlaks (21). Samuti panid akadeemia rajajaid muretsema segadused tolleaegses EELK-s (Ketola, 237). Lisaks sellele oli oluliseks motiiviks vene kommunismi agressiivsus ning geograafiline lähedus. Kardeti, et Nõukogude Liidu lähedus võib ka usulist olukorda Baltimaadel mõjutada halvenemise suunas (22) ning loodeti, et kommunistliku režiimi kokkuvarisemisel vajab luterlik kirik Venemaal koolitatud töötajaid. See oligi oluliseks akadeemia rajamise motiiviks. Rajaja Werner Gruehn ise ning ta perekond oli kannatanud enamlaste all. Gruehnil endal oli ka väga tugev missiooniteadvus – ta nägi protestantliku kristluse tolle aja üht põhilist ülesannet kommunistlikule ateismile vastuastumises ning just Baltimaade kristlastel oli siin otsustav roll. (23) Akadeemiline töö õppeasutuses toimus Saksamaa akadeemilisel tasemel ning võib oletada, et sealsed õppurid said mõnevõrra tugevama hariduse kui ülikooli tudengid. Gruehn valiti mõne aja pärast Berliini ülikooli professoriks, tema tööd religioonipsühholoogia alalt on siiani rahvusvaheliselt hinnatud. Mitmed teisedki akadeemia õppejõud, nii kohalikud kui ka Saksamaalt tulnud külalisõppejõud, on hiljem saavutanud kas ülesaksamaalise või lausa ülemaailmse tuntuse. Nii tegutsesid siin õppejõududena Eduard Steinwand, Hellmuth Frey, Georg von Rauch, Ernst Benz ja mitmed teised. (Kahle, 105; Kentmann / Plath, 138.)

Enne kui pöördume tolle aja peamise teoloogiakeskuse – Tartu ülikooli usuteaduskonna juurde, tuleks lühidalt peatuda ka mõningatel teoloogilistel tendentsidel luterlikus kirikus, kuivõrd sealne teoloogiline mõte ei olnud alati sugugi seotud teaduskonnas toimuvaga. Kõigepealt tuleks nimetada seda, et kui teaduskond oli domineerivalt ikkagi Saksa teoloogia suunitlusega, siis luterliku kiriku juhtkond hakkas üha rohkem pöörduma Põhjamaade suunas. See hakkas toimuma juba piiskop Kuke ajal (Sild / Salo, 121j) ning jätkus intensiivsemalt piiskop Rahamäe ajal. Põhjamaade orientatsiooni tugevnemine tõi teatud moel kaasa lähenemise anglikaani kirikule (Aunver, 75).

Iseseisvas EELK-s oli kahekümnendate aastate alguseks välja kujunenud kolm teoloogilist voolu: uusortodoksse ja uuspietistliku kallakuga konservatiivne suund, liberaalne suund ning kiriklik-konfessionaalne suund (24). Konservatiivse suuna juhiks oli Harald Põld, kes kaldus enam vabakiriklikkuse poole ning kellega oli seotud nn Vaba Sinod (25). Liberaalse suuna eesotsas oli Theodor Tallmeister, kes esindas Saksa nn kultuurprotestantluse vaimu (26). Tema rajatud oli Protestantlik Ühing (27). Mõlemad ekstreemsed suunad olid olemas ja andsid endast märku kuni Eesti iseseisvuse kaotuseni. Ometi nendes suundades osalejaid ei olnud just arvukalt.

 

Märkused:

(1) Tihti on just olulisemad eesti rahvusest teoloogid oma tähtsamaid töid võõrkeeltes kirjutanud, nt Uku Masing ja Arthur Võõbus.

(2) Tollasest teoloogiast rääkides ei saa me eristada erilist Eestimaal tehtud teoloogiat. Eesti oli üks osa selleaegsetest Balti provintsidest ning siinne teoloogiline mõtlemine oli üks osa kõiki Balti provintse iseloomustanud üsna ühtsest saksakeelsest teoloogilisest mõtlemisest. Tõsi, aeg-ajalt iseloomustasid mõned esilekerkinud omapärad ühe või teise piirkonna teoloogilist mõtlemist. Nii näiteks 19. sajandi lõpul paistsid Saaremaa kirikuõpetajad silma oma erilise konservatiivsusega. Vt Wittram, 230–233.

(3) Ma ei tahaks siiski välistada, et edaspidine uurimine ei võiks muuta seda arvamust. On ju võimalik, et näiteks mõne eestlasest usutegelase puhul tulevad ilmsiks tema huvitavad ja professionaalsed teoloogilised ideed. Minu hinnangul on selliseks ilmsikstulekuks kõige rohkem eeldusi Rudolf Kallasel.

(4) Heinrich Wittram nimetab teoloogia ja kiriku vahekorda lausa harmooniaks (Wittram, 221).

(5) Kuulsaimatest nimedest tuleks siin kindlasti nimetada Reinhold Seebergi ning Adolf von Harnackit.

(6) Tõsi, Tartu usuteaduskond ei kuulunud Saksa usuteaduskondade tippude hulka ning seetõttu tippteolooge ei kohanud siin tihti. Ometi võiks siinset teaduskonda pidada toekate keskmiste hulka kuuluvaks. Saksamaalt tulnud nimetamisväärsetest usuteaduskonna õppejõududest tuleks 19. sajandi esimesest poolest nimetada Ernst Sartoriust ning Friedrich Adolf Philippit ning sajandi teisest poolest kindlasti Wilhelm Volcki.

(8) Seda seisukohta võiks pidada mõõdukalt konservatiivseks ning ta rajaneb Erlangeni teoloogiale. Vaidluse kohta Piibli inspireerituse üle vt lähemalt Wittram, 228–233.

(9) See koolkond oli Saksa protestantlikus teoloogias domineeriv kuni Esimese maailmasõja alguseni. Koolkonda iseloomustavaks märksõnaks on „kultuurprotestantlus“. See liberaalne koolkond rõhutas või lausa rõhutas üle eetika ning ühiskonna tähtsust ristiusus. Paraku toimus see muude ristiusu aspektide arvel.

(10) „Enam-vähem“, kuna mõningat sümpaatiat selle koolkonna vastu on täheldatud professor Mortitz von Engelhardti juures. Wittram, 235.

(11) Sellega võrreldes oli Ritschli arusaam üheülbaline, kui ta tõi esile vaid armu ja armastuse tähtsuse. Vrd Lohse, 147–148.

(12) Heinrich Wittram on oletanud, et kultuuri progressi idee ei olnud baltisaksa mõtlemises nii aktuaalne, kui see oli Saksamaal. Siinsele mõtlemisele oli tollal palju mõistetavam Harnacki konfessionaalsest teoloogiast lähtuv dialektiline vastandamine (Wittram, 236j). Aja jooksul on aga Harnacki Lutheri-käsitlust hakatud üha kõrgemalt hindama. Tänapäevaks kuulub Ritschli Lutheri-käsitlus teoloogia ajalukku, Harnacki teos on aga siiani lugemisväärne.

(13) Professor Theodosius Harnacki poeg Adolf von Harnack on ilmselt Tartu usuteaduskonna kõigi aegade kõige kuulsam vilistlane. Ta oli küll valitud Tartu ülikooli dotsendiks (Raid, 31), aga ei töötanud siin kunagi. Seetõttu ei kuulu ta ka Eesti teoloogilise mõtte ajalukku.

(14) Oli aastail 1919–1922 professor Greifswaldis ning kuni oma surmani 1925 professor Leipzigis.

(15) Tema allusiooniks on Girgensohni laiema avalikkuse tähelepanu osaliseks saanud raamatu Zwölf Reden über die christliche Religion pealkiri.

(16) Professor von Bulmerincqi peateoseks oli mahukas Vana Testamendi Malaki raamatu käsitlus. Elmar Salumaa on väitnud: „Sellesse uurimusse on kuhjatud tohutu materjal, tõenäoliselt kõik, mis kirikuisadega alates selle teose kohta on kirjutatud, millesse ilmselt ka kuulus „unsere Ansicht“ takerdub.“ (Salumaa, 19.)

(17) Seda suunda jätkasid jõuliselt tema õpilased Uku Masing ja Evald Saag, seejärel aga omakorda nende õpilane Kalle Kasemaa. Tänapäeval jätkavad seda traditsiooni aga juba nooremad teoloogid.

(18) Kirikuloolasena pööras ta erilist tähelepanu vagaduse ajaloole. Laiemalt oli von Stromberg huvitatud just pietismi ja sisemisjoni ajaloost (Kentmann / Plath, 129).

(19) Vt Weise. Gruehni lühitutvustuse võib leida ka Tartu Ülikooli psühholoogia osakonna koduleheküljel: http://psych.ut.ee/psych/index.cgi?h&gruehn.

(20) Ketola, 232j. Aastast 1933 kuni õppeasutuse sulgemiseni 1939 kandis see nimetust „Tartu usuteadus-filosoofiline Lutheri erainstituut“ (samas, 303).

(21) Samas, 225. Sellest tulenes siis ka luterliku konfessionaalsuse rõhutamine akadeemias ning selle tihedad sidemed Erlangeni ülikooli usuteaduskonnaga, mis tollel ajal oli rõhutatult luterlik.

(22) Et see hirm ei olnud alusetu, näitab akadeemia rektori kurtmine aprillis 1939. aastal Saksa suursaadikule, et Eesti Vabariigi haridusminister on akadeemiale ette heitnud loenguid marksismi ja enamluse üle, mis võivat halvendada häid suhteid idanaabriga (Ketola, 306).

(23) Kentmann / Plath, 139. Lisaks sellele kardeti ka rooma-katoliku kiriku pealetungi Eestis. Vt Ketola, 237.

(24) Sild / Salo, 124. Kolmas suund on küll väga amorfne ja raskesti määratletav. Selle kohta võiks vast cum grano salis öelda, et ta koosnes nendest teoloogidest, kes esimesse kahte mingil põhjusel ei kuulunud.

(25) Vt Veiko Vihuri, Kirikuõpetuslikke vaateid Eesti teoloogias: Harald Põllu vabakiriku kava, Usuteaduslik Ajakiri, 1/2004 (53).

(26) Selle teoloogilise suuna üheks alusepanijaks oli Albrecht Ritschl ja üheks tuntumaks esindajaks Adolf von Harnack.

(27) Kirikus olevate erinevate teoloogiliste suundumuste konflikt oli paratamatu ning see lahvataski kahekümnendatel aastatel. Vt Rahamägi.

 

Kasutatud kirjandus:

Arumäe, August. Hiiobi õnnistus. Mälestused. Tallinn, 2005.

Aunver, Jakob. „Oma kirik“ – Jumala abiga edasi. Piiskop Dr. Johan Kõpp’u 75. sünnipäevaks. Stockholm, 1949, 51–77.

Kahle, Wilhelm. Symbiose und Spannung. Beiträge zur Geschichte des Protestantismus in den baltischen Ländern, im Innern des Russischen Reiches und der Sowjetunion. Erlangen, 1991.

Kentmann, Kurt / Plath, Gerhard. Aus dem kirchlichen Leben der deutschen evangelisch-lutherischen Gemeinden in Estland bis zur Umsiedlung im Jahre 1939. Hannover-Döhren, 1969.

Ketola, Mikko. The Nationality Question in the Estonian Evangelical Lutheran Church, 1918–1939. Suomen kirkkohistoriallisen seuran toimituksia 183. Helsinki, 2000.

King, Moonika. Karl Girgensohn (1875–1925) kui Dorpati religioonipsühho- loogia koolkonna rajaja. Magistritöö. Tartu, 2001 (käsikiri).

Kõpp, Johan. Mälestuste radadel, 1.–4. köide. Tallinn, 1991.

Lohse, Bernhard. Martin Luther. Sissejuhatus tema elu ja töö uurimise prob- leemidesse. Tartu, 1996.

Masing, Uku. „Jan Kvačala“ – U. Masing. Pessimismi põhjendus, Eesti mõtte- lugu 5. Tartu, 1995, 86–94.

Rahamägi, Hugo Bernhard. Eesti evangeeliumi luteri usu vaba rahvakirik vabas Eestis. Tartu ülikooli toimetused B 10.1. Tartu, 1926.

Raid, Lembit. Tartu Ülikooli usuteaduskond 1632–1940. Teatmik. Tartu, 1995.

Salumaa, Elmar. „Mälestuskilde akadeemiliselt teelt,“ EELK 1989, 18–25.

Seesemann, Heinrich. „Die Theologische Fakultät der Universität Dorpat 1802–1918“ – Baltische Kirchengeschichte, Reinhard Wittram, Hg. Göttingen, 1956, 206–219.

Sild, Olaf / Salo, Vello. Lühike Eesti kirikulugu. Tartu, 1995.

Vihuri, Veiko. „Kirikuõpetuslikke vaateid Eesti teoloogias: Harald Põllu vabakiriku kava,“ Usuteaduslik Ajakiri, 1/2004 (53), 21–46.

Vööbus, Arthur. The Department of Theology at the University of Tartu. Its Life and Work, Martyrdom and Annihilation. A Chapter of Contemporary Church History in Estonia. Stockholm, 1963.

Weise, Christian. „GRUEHN, Werner Georg Alexander“ – Biographisch-Bibliographisches Kirchenlexikon (internetis: http://www.bautz.de/bbkl/g/gruehn_w_g_a.shtml).

Wittram, Heinrich. „Theologie und Kirche in den Ostseeprovinzen in der Auseinandersetzung mit der kritischen Theologie und den modernen Strömungen Deutschlands“ – Baltische Kirchengeschichte, Reinhard Wittram, Hg. Göttingen, 1956, 220–243.

 

Autori kommentaar: Artikkel on valminud ühe seni ilmumata artikliko- gumiku jaoks 2006. aastal. Vahepealsetel aastatel on avaldatud hulk teoloogilisi ja kirikuloolisi kirjutisi, millega siinses käsitluses pole veel arvestatud. Sama tuleb öelda muutuste kohta akadeemilise teoloogia maastikul Eestis alates 2006. aastast.

 

Alar Laats (1954), PhD (teoloogias), on vabakutseline teoloog.

 

Loe ka Eesti teoloogiline mõte 20. sajandil (2. osa).

Print Friendly, PDF & Email
English