Arvamused

Surmast: intervjuu Marju Kõivupuuga

Ajaloo tõmbetuultest puretud Eesti ühiskonnas on suhtumine surma eriti viimastel aastakümnetel muutunud ja mitmekesistunud. Toimetuskolleegiumi huvitas, millised on need muutused ja kuidas käsitleda neid kristlikul ja kiriklikul taustal. Tuntud Eesti folkloristi ja surmakultuuriuurija, Tallinna Ülikooli Humanitaarinstituudi vanemteaduri Marju Kõivupuuga vestles Jaan Lahe.

 

Jaan Lahe (JL): Oled pikka aega uurinud surmaga seotud uskumusi, leina- ja matmiskombestikku, inimeste suhtumist surma. Miks need teemad sind huvi- tavad ja kuidas sa tulid mõttele hakata neid uurima?

Marju Kõivupuu (MK): Võrumaa külatüdrukuna puutusin surma ja matustega kokku juba maast-madalast – inimese lahkumine oli osa elust, samuti kui kalmistutel käimine ning surnute mälestamine kalmistupäeval ja muudelgi tähtpäevadel. Siitilmast lahkunu igavikuteele saatmist korraldas kogu küla, see ei olnud ainult perekonna siseasi. Traditsiooniliste matuste korraldamisel oli kõigil mingi roll täita – kes valmistasid peielaua; kes pesid, riietasid ja panid lahkunu kombekohaselt kirstu; kes pakkusid erinevate rituaalide juurde suupistet ja pitsi alkoholi jne. Kogukondlikkus aitas põlvest põlve pärandatud matusekommetel püsida, sest lapsed omandasid n-ö osalusvaatluse käigus käitumisreeglid ja kombestiku raudvara, millest kinnipidamine oli ise- enesestmõistetav, viimase austuse avaldamine inimesele, kellega koos oli aastakümneid jagatud ajaliku elu rõõme ja muresid.

Noore uurijana märkasin, et Eesti kontekstis matustest kõneldes-kirjutades tugineti valdavalt 19.–20. sajandi vahetusel kogutud rahvakombestikualasele empiirilisele materjalile. Kui setode matuseid käsitleti rahvaliku õigeusu kontekstis, siis eestlaste matusekombestiku käsitlustes oli luterlik ja/või katoliiklik taust üldse avamata ning matuseid kui selliseid oli mõne uurija sõnul peetud koguni ebameeldivaks ja tüütuks kohustuseks.

Varasemate põlvede linnarahva matusekommetest teame tänini üldse väga vähe nagu kogu linnakultuurist üldse. Ja kuna muist teaduslikus võtmes läbi- kirjutamata empiirikat oli mul n-ö tagataskust võtta, siis olen selle teemaga erinevatest vaatekohtadest lähtuvalt tegelenud.

Aga tuleb tunnistada, et surmakultuuriga tegelemine ei ole Eestis kuigi populaarne ega soositud uurimisvaldkond. Euroopas on erineva akadeemilise taustaga surmauurijad koondunud listidesse, kus vahetatakse ja vahendatakse erialast teavet artiklite ja diskussioonide vormis.

JL: Oled uurinud surmakultuuris toimunud muutusi. Kas sa võid kirjeldada, millised on kõige silmatorkavamad muutused suhtumises surma ja suremisse, mis on kahekümendal sajandil Eestis ja Euroopas aset leidnud, ja millest need muutused on tingitud?

MK: Eestis kindlasti tuhastusmatuse levi ja lahkunu tuha käitlemise väga erinevad viisid. Kui 2002. aastal kaitsesin oma doktoriväitekirja, siis luterlikus Agendas ei olnud tuhastusmatus veel aktsepteeritud, nüüd on sisse viidud muutused, mille kohaselt vaimulik talitus toimub kas vahetult enne tuhastamist või urni matmisel. Muuseas, Eestis saavad omaksed lahkunu tuha suhteliselt lihtsalt kätte, mujal Euroopas on tuhaurni väljastamine ja lahkunu tuhaga ümberkäimine palju rangemalt reguleeritud.

Nõukogude ajal oli lapse sünd n-ö meditsiiniline sündmus ja surm perekonna siseasi, nüüdisajal on toimunud vahetus – sünnitushaiglates on mugavad perepalatid, isa või keegi lähedane võib sünnitaja kätt hoida, vastsündinu nabanööri läbi lõigata; samuti eelistab osa naisi kodus sünnitada.

Eakad inimesed aga veedavad oma vanaduspäevi hooldekodudes või kliinikutes või on unustatud üksi korterisse või maakoju, kust nad sageli leitakse surnuna päevi hiljem. Nüüdisaegses ühiskonnas räägitakse palju surija üksildusest, siinkohal võib viidata kirjanik Mari Saadile. Ja nii ei saagi lähedased sageli teada, mis oli lahkunu viimane soov, see, mis ajast aega on kuulunud tingimusteta täitmisele, et tagada lahkunu ja elavate hingerahu.

Nüüdisaja heaoluühiskonnale on tervikuna tunnuslik vanadusest ja surmast võõrandumine. Moodne linlik kultuur tõrjub surma kuhugi taamale, samas on surm kogu aeg kohal: laste arvutimängudes, filmides, kollase ajakirjanduse esikülgedel. Surm müüb, ajab adrenaliini üles, aga kui ta lõpuks meid endid lähedalt puudutab, siis me ei oska käituda, ei oska lähedastele või kolleegidele kaastunnet avaldada. Matusetalitus soovitakse sageli läbi viia „nii lühidalt kui võimalik ja nii pikalt, kui vajalik“ ning paljudki meie kaaskodanikest sän- gitatakse mulda tundmatuna.

Ma ei tea, kas siinkohal on sünnis seda mainida, aga loomakalmistud, lemmikloomade matused on samuti postsotsialistliku Eesti uus surmakultuuri valda kuuluv nähe. Mõnigi koer või kass saab Eesti ühiskonnas uhkemad peied ja luksuslikuma hauakivi kui inimene.

JL: Kas oskad iseloomustada, millised on erinevused suhtumises surma tänapäeva Eestis ja mõnes lähemas „vanasse Euroopasse“ kuuluvas ühis- konnas? Kuivõrd üldse mõjutab suhtumist surma ühiskond?

MK: Loomulikult mõjutab. Nagu ülalpool mainitud – kui massimeedia kul- tiveerib noorust, edu, siis vananemise ja surmaga seotu tõrjutakse ka ühiskonnas tahaplaanile.

Religioossuse-ilmalikkuse telg on samuti määrav – mida religioossem on ühis- kond, seda rangemalt on reglementeeritud elukaare tähtsamad sündmused nagu abiellumine, lapse sünd ja nimepanek ning matused ja lahkunu mäles- tamine. Nüüdisaegses Eesti pilt on nn siirderiituste osas väga heterogeenne ja individuaalne. Paljuski talitakse ka meedia- või filmide vahendusel nähtu-kuuldu järele, püüeldakse pigem originaalsuse poole kui järgitakse traditsioone.

Kui olin sügisel Bulgaarias Sofias, köitsid minu tähelepanu pargipuudele kinnitatud arvukad A4 formaadis ja kileümbrikusse „pakitud“ matusekutsed ja surnute mälestamisteated. Lahkunu fotoga kunstiliselt kujundatud leina- kuulutuse valmistamise teenust pakutakse firmade vahendusel ning see pidi väidetavalt olema esinduslik viis teavitada panihiidast või matusetalitusest ka neid inimesi, keda lahkunu lähedased isklikult ei tundnud. Igatahes väga huvitav viis püüda elus hoida kogukondlikkust suurlinnas, kus kortermajade elanikud vaat et üksteist ei teretagi, ei tunne ega pea vajalikukski tunda.

JL: Tänapäeva eestlasi on iseloomustatud hästi usuleige rahvana. Oled sa selle iseloomustusega nõus ja kas see väide kajastub ka inimeste suhtumises surma?

MK: Peaks alustama sellest, et mida me mõistame usklikkuse all. Söandaks väita, et eestlased on väga usklik rahvas, kuid see ei ole seotud ehk niivõrd kristlusega, ristikirikuga tavapärases tähenduses. On tähelepanuväärne, et pole teada ühtegi juhtumit, kus mõni tervendaja või rahvaarst või mõni teine maagiavaldkonna teenuseid pakkuv inimene oleks kohtusse kaevatud, küll aga on seda tehtud näiteks koolitatud arstide või psühholoogidega. Suhted surmaga on samuti üsnagi heterogeensed – elu ja surma fenomeni käsitletakse loodusteaduslikust vaatekohast, kuid ka mitmete teiste suuremate religioonide kontseptsioonist lähtuvalt. Olen täheldanud, et budismi rahvapärased tõlgendused, eriti ümbersünniahelad on eestlaste hulgas väga populaarsed. Ka argisuhtluses kohtab tihti enda või teiste iseloomustamiseks väljendit, et ilmselt oli ta eelmises elus see või teine olevus. (Paha)endelisena tõlgendatakse sünni- ja surmapäevade kokkulangevusi; nii mõnelgi pool vaadatakse inimese kollektiivi või töölesobivust sünnihoroskoobi järgi. Selliseid näiteid võiks tuua oi kui palju.

JL: Sinu eriline uurimisteema on olnud rahvausund. Kas oskad öelda, kuivõrd elavad tänapäeva Eestis edasi muistsed surmaga seotud uskumused?

MK: Sõltub jälle geograafilis-kultuurilisest kontekstist. Maakohtades kohtab enam vanemasse usundikihistusse paigutuvaid uskumusi ja kombeid. Surma ja surnute ees tuntav pelg, aga samuti massimeedia on hoidnud elus nii linnas kui maal kosmopoliitseid uskumusi kodukäijatest ja kummitustest. Kirgi kütavad ka maailmalõpuootused.

Siinkohal meenub mulle üks lustakas, aga tõestisündinud lugu, kus lihtne maanaine tundis millenniumivahetusele eelnenud suvel tõsist muret, kas ikka tasub tomatid purki vekkida, sest kui maailmalõpp tuleb, kellel neid tomateidki siis enam vaja on. Sai talle siis korduvalt kinnitatud, et pangu oma tomatid ikka purki, sest kui maailmalõppu ei tule, on jõulude ajal midagi lauale anda.

JL: Kuivõrd tugevalt näib olevat mõjutanud tänapäeva eestlaste uskumusi surmajärgsest elust kristlus või kas kristluse mõju on selles valdkonnas veel üldse tunda?

MK: Keeruline küsimus. See sõltub kindlasti iga inimese religioossest taustast ja sellest, kas ta usub, et surmajärgne eksistents on mingil moel võimalik. Ma ise seda valdkonda lähemalt uurinud ei ole, aga mulle tundub küll, et pigem on eestlaste hulgas selles küsimuses domineeriv loodusteaduslik või ateistlik lähenemine.

JL: Kuidas võiks kirik suhtuda rahvalikesse uskumustesse? Kas ja kuivõrd ta võiks nendega arvestada?

MK: Rahvalikud uskumused on paljuski ka kristluse rahvapärased tõlgendused. Mind on alati huvitanud, miks inimesed nii arvavad, nagu nad arvavad, mis on nende uskumuste taga ja missugust hingepidet need inimestele annavad või kuidas aitavad meid ümbritsevat maailma mõista ja seletada.

Lõuna-Eesti luterlikud vaimulikud respekteerivad mõningaid matusetalituse juurde kuuluvaid põlvest-põlve au sees peetavaid rahvakombeid, kuigi nad ise alati neis ei osale, olgu selleks siis kas või kalmistuteel mäletusristi puusse lõikamine. Kokkuvõttes ma arvan, et see sõltub paljuski kombest endast ja taustsüsteemist, kuhu üks või teine komme paigutub. Kui üks või teine rahvakomme ei ole fundamentaalselt risti vastukäiv kristlikule filosoofiale, võiks seda vaikimisi respekteerida ju küll.

JL: Paljud filosoofid on pidanud oluliseks, et inimene mõtleks surmale. Kas see on oluline ka sinu arvates ja kui on, siis mida see võiks inimesele anda?

MK: Arvan, et oma ajalikkuse teadvustamine mõjutab meie elu, otsuseid ja valikuid – mis on see, mida me tahame oma elu jooksul teha, korda saata, mis on see, mida me tahame, et meist tulevastele põlvedele jääks nii vaimses kui materiaalses plaanis.

Ma ei pea siin absoluutselt silmas seda mõtteviisi, et võidab see, kellel on surres rohkem asju, aga ma ei suuda ette kujutada oma elu niimoodi, et lapsed või minu lähedased peaksid näiteks minu tehtud võlgu või muid ebamõistlikke otsuseid otseses või ülekantud tähenduses kinni maksma. Elada väärikalt, et lahkuda väärikalt võiks olla ideaalis iga inimese moto.

 

Marju Kõivupuu (1960) on tuntud eesti folklorist;  filosoofiadoktor,  Tallinna Ülikooli Eesti Humanitaarinstituudi vanemteadur, EELK liige.

Print Friendly, PDF & Email
English