Arvamused

Liturgiakomisjoni uus eelnõu – milles probleem?

EELK liturgiakomisjoni ülesanne on tegeleda kiriku jumalateenistuselu küsimustega ning valmistada ette vajalikke eelnõusid. Hiljuti sai valmis järjekordne eelnõu – „Jumalateenistuste ja talituste juhend“ (JTJ), mida 15. novembril tutvustati piiskoplikule nõukogule. Kuivõrd jumalateenistused ja talitused on kirikliku toimimise keskmes, on tegemist äärmiselt tähtsa eelnõuga. Eelnõu kaaskiri sedastab: „JTJ ülesanne on kirjeldada täpsemalt liturgia, kirikuruumi ja laiemalt kogu jumalateenistuseluga seonduvat ning anda täpsemaid selgitusi ja tegutsemis-juhendeid.“

Selgituseks: rõhuasetus on siin sõnadel „täpsemalt“ ja „täpsemaid“, sest jumalateenistuste ja talituste läbiviimisega ühenduses on kirikus kõige tähtsam raamat agenda ehk kirikukäsiraamat. See sisaldab vastavaid kordasid, tekste ning on kiriku igapäevaelus Piibli ja selle tõlgendusabina toimivate usutunnistuskirjade kõrval, praktikas sageli isegi üksnes Piibli kõrval üks kõige olulisemaid raamatuid. Kuna kirikukäsiraamat on nii suure kaaluga, siis võetakse see vastu kirikukogul, mis on luterliku kiriku kõrgeim otsustusorgan. Eelnevalt peab eelnõud toetanud olema kaks kolmandikku kõiki EELK vaimulikke ühendava vaimulike konverentsi nendest liikmetest, kel on kõrgem teoloogiline haridus. See peab aitama tagada eelnõu teoloogilise kvaliteedi ja suure enamuse toetuse. Igatahes: JTJ on staatuse poolest raamat, mis sõltub agendast ehk kirikukäsiraamatust. Ta avab üksikasjalikumalt kõike jumalateenistuseluga seonduvat ning sõnastab täpsemad käitumisjuhised.

JTJ eelnõu tehti „kõigile EELK vaimulikele ja kaastöölistele“ avalikuks advendiaja alguses. Kaks kuud anti aega täiendus- ja parandusettepanekute esitamiseks. Praegu hõlmab eelnõu 157 lehekülge. Kavandatud maht on ca 200 lehekülge. Arvestades eelnõu mahtu ja seda, et komisjon töötas eelnõuga 3 aastat ja 2 kuud, paneb võib-olla imestama, miks taoline ajastus ja tormamine. Ei ole ju kirikus kiiremat aega kui advendi-, jõulu- ja aastavahetusaeg. Seega, EELK avalikkusel on faktiliselt kõnealuse juhendiga tutvumiseks napp kuu.

Lugesin siiski eelnõu hoolikalt läbi. Liturgiakomisjon väärib detailiderohke ja suure töö tegemise eest kindlasti tunnustust ning eelnõu üle võiks rõõmustada, kui mitte üks asi selle juures väga kurvaks ei teeks. Värskendagem mälu, et praeguse olukorra iseloomu teadvustada!

Eesti taasiseseisvumise järel elavnesid luterlikus kirikus püüdlused kiriku jumalateenistuslikku elu kriitiliselt läbi katsuda, paremini mõtestada ja korraldada. Iseenesest peaks niisugune protsess olema pidev, kuid aastakümneid oli see olnud võimatu. Reformiprotsess ei kulgenud – tänu Jumalale! – küll ilma laiemate diskussioonide ja arutlusteta, mis oma tulisuses ehk ei olnud kohati – Jumal andestagu! – päris ristiinimese kohasedki. Need kulmineerusid aastatel 2007–2008 ning 2008. aasta kevadel otsustas EELK piiskoplik nõukogu – mitte kirikukogu! – tunnistada EELK-s kehtivaks mitte ühe, vaid kaks (!) agendat ehk kirikukäsiraamatut – seni kasutatu (Agenda) ning uue eelnõu (Kirikukäsiraamatu)! Kuidas nii? Miks ometi?

Toonased arutelud ja protsessid on trükisõnas üsna hästi talletatud. (Ka elektroonilistes listides talletatud arutelud vääriksid süstemaatilist kogumist ja tuleviku jaoks säilitamist.) Allakirjutanu arusaam sellest, mis oli toona nii sisuliselt kui menetluslikult-kirikukorralduslikult kaalul, on võetud kokku artiklis „Evangeelium – kiriku ja usu elav alus“ (Eesti Kirik, 2.01.2008). See artikkel kujunes toona ehk isegi üheks pöördepunktiks, igatahes vallandas see uue kirjutiste laine.

Tõsiasi on, et kahjuks ebaõnnestus liturgiakomisjoni töö selles mõttes, et välja ei töötatud kirikukäsiraamatu eelnõu kuju, mis oleks saanud vajaliku toetuse vaimulike konverentsilt. Seetõttu puudubki EELK-l tänaseni agenda või kirikukäsiraamat, millel oleks vaimulike konverentsi ja kirikukogu mandaat. Niisiis oleme viimased aastad olnud esialgses või hädaolukorras, mis on tõepoolest üsna keeruline ja väsitav. Uus kirikukäsiraamat ei ole seni saanud redaktsiooni, mis vähendaks ta konfliktsust. Olukord on täna täpselt selline, nagu visandasin kolm aastat tagasi artiklis „Mida teha, et kirikukäsiraamat meie kirikut ei lõhuks?“ (Eesti Kirik, 1.04.2009).

Tulgem tagasi liturgiakomisjoni uue eelnõu juurde. Milles on probleem? Selles, et JTJ – eelnõu kaaskirja kohaselt – „kasutusala hõlmab jumalateenistusi ja talitusi nii Kirikukäsiraamatu kui ka Agenda alusel“. See tähendab, et liturgiakomisjon ei ole kahjuks võtnud tõsiselt fakti, et 2008. aastal ca pool vaimulike konverentsist ei toetanud uue kirikukäsiraamatu eelnõu. Vaja oleks olnud kahe kolmandiku toetust. Seda signaali oleks võinud tõsiselt võtta juba toona – üleskutsed sellele jäid hüüdjaks hääleks kõrbes! –, tehes kirikukäsiraamatu konfliktse ja problemaatilise uue väljaande tagasihoidlikumalt ja säästlikumalt. Lühidalt: vastavamana tõsiasjale, et uus käsiraamat vajab veel tõsist tööd, enne kui temast saab tõeline ja päris EELK kirikukäsiraamat, millel on vaimulikkonna ja kogu kiriku liikmeskonna laiapõhjaline toetus. Kuid unustagem see tarbetult luksuslik, ent ometi väga ebakäepärane käsiraamatu väljaanne! Kõneksoleva juhendi kaudu oleks liturgiakomisjon saanud töötada sillaehitaja ning vastutustundliku kompromissi toetajana.

Mulle jääb täiesti arusaamatuks, miks seda ei tehtud. Faktiliselt on JTJ tekst, mis orienteerub oma üldpõhimõtetes ja meelsuses, aga ka liikumises ja käitumises Kirikukäsiraamatule. On täiesti absurdne väita, oodata ja soovi(ta)da, et Agendat hakatakse kasutama Kirikukäsiraamatu järgi. Miks ei ole eelnõu kasutanud ära võimalust ehitada silda Agenda ja Kirikukäsiraamatu vahele ning valmistada teed redigeeritud Kirikukäsiraamatule?

Igatahes ei ole JTJ-st lähtudes võimalik Agendat tõsiste raskusteta lugeda ega kasutada. Muidugi võib JTJ-d väga kreatiivselt-selektiivselt ikkagi kasutada. Aga praegu nende kahe teksti vahel mingit enesestmõistetavat ja sujuvat teoloogilist ühendust ei ole. Side on loomulikult olemas, kuid täis vastuolusid ja pingeid. Eelnõu põhjal võin aga kinnitada, et ka täitsa lahus Agendast sisaldab eelnõu hulgaliselt teoloogilisi probleeme, mis on ilmselt-loodetavasti paigutatavad „näpuvigade“ kategooriasse. Nende näitamiseks piisab lihtsast teoloogilisest analüüsist. On aga ka selliseid probleeme, mille nähtavaks tegemine nõuab tõsisemat teoloogilist vaeva.

Nii teoloogilistel kui kirikujuhtimise kaalutlustel oleks kõige mõistlikum tunnistada eelnõu praegu ebaküpseks ja võtta rahulikult aega. Loomulikult võib eelnõu ka praegusel kujul vastu võtta, kuid sel juhul hakkab JTJ süvendama muljet, et uus Kirikukäsiraamat ongi üks kildkondlik raamat, mis tahab ennast kehtestada jõu ja JOKK-i ja lühikese mäluga. Ilusam, ausam ja tõesem oleks võtta ette sillaehitamine ja vastutustundliku kompromissi kujundamine, et jõuaksime raamatuni, mille on vastu võtnud meie kirikukogu.

Käesolev juhtis tähelepanu nii JTJ eelnõule kui sellega seotud põhimõttelisele probleemile. Järgmisel nädalal näitlikustan-selgitan JTJ eelnõu probleemi ühe markantse üksikküsimuse – nimelt tabernaakli – najal (vt “Tabernaakel ja säilituskapijumal ehk “Tule taevas appi!”, Kirik & Teoloogia nr 5/ 13.1.2012).

 

Samal teemal:

EELK Liturgiakomisjoni esimehe arvamus (Kirik & Teoloogia, nr 4/ 6.1.2012).

P. Paenurm. Piiskoplik nõukogu menetleb “Jumalateenistuste ja talituste juhendit” (Kirik & Teoloogia, nr 4/ 6.1.2012).

 

Thomas-Andreas Põder (1976) on Tartu Ülikooli süstemaatilise usuteaduse assistent, EELK vikaarõpetaja, Evangeelsete Kirikute Osaduse Euroopas nõukogu liige.

 

 

Print Friendly, PDF & Email
English