Esiletõstetud lood

Jutlus kolmekuningapäevaks (Ef 3:3a, 5-6)

„Ilmutuse kaudu on mulle teada antud saladus, mida endistes põlvedes inimlastele ei ole teada antud, nagu see nüüd on ilmutatud tema pühadele apostlitele ja prohvetitele vaimu läbi, et paganadki on kaaspärijad ja ühes ihus ja osalised tema tõotusest Kristuses Jeesuses evangeeliumi kaudu.“ (Ef 3:3a, 5–6)

Kas Jumalal on inimese ees saladusi? Loomulikult on – muidu ta ju polekski Jumal, kõige oleva looja. Võiksime isegi väita: tal mitte ainult ei ole saladusi, vaid ka ta ise on inimese jaoks suures osas saladuseks jäänud. Kuidas võikski loodu taibata Loojat? Olgugi inimene väidetavalt loodud jumalanäolisena – siiski on inimene ainult jumalanäoline, ta pole jumal. Liiga erinev on Jumala ja inimese tase. Inimese silmaring, tema tunnetusvõime, kui suur see ka poleks, suudab ikkagi haarata vaid piiratut. Jumalal aga ei ole piire – seega ei saa inimene teda ega tema tegemisi ka haarata. Enamikul Jumala asjadest ongi määratud inimese ees saladuseks jääda. Läbi aegade on inimesed püüdnud Jumala saladustesse tungida, neid mõista – küll lihtsalt uudishimust, küll selleks, et paremini oma Jumalat tundma õppida, Temale meelepärasemalt elada –, kuid siiski on need katsed üsna viljatuks jäänud. On püütud selgitada ja põhjendada Jumala toimimisi, ennustada, kuidas Jumal ühel või teisel juhul reageerima ja toimima peaks, kuid siis on ikka jälle midagi juhtunud, mis on kõik inimese selgitused pahupidi pööranud ja näidanud, et ta pole siiski suutnud Jumalat n.ö „paika, raamidesse panna“. Ometi – läbi aegade on Jumal inimestega suhelnud, neile ennast ilmutanud, püüdnud inimestele neile vajaminevat, taipamisvõimele vastavat informatsiooni anda, paljastanud oma saladusi. Kuid paraku – ka seda vähest, mida Jumal ise on inimestele avaldanud, pole kõik inimesed alati suutnud vastu võtta, mõista. Ja mitte alati pole inimesed rõõmustanud, kui Jumala saladused avalikuks tulevad.

Meie tänases kirjakohas kõneleb apostel, et temale on ilmutuse kaudu teada antud saladus ja see saladus on, et paganadki on kaaspärijad Kristuses Jeesuses evangeeliumi kaudu. Juudid ja mittejuudid on nüüdsest Jumala ees võrdsed. Elu ja lepitust pakutakse vahet tegemata kõigile. Varem juute ja mittejuute eraldanud tõke on maha kistud. Mõlemad grupid on saanud liikmeks samas kehas – Kristuses. Meie jaoks tundub tänapäeval iseenesestmõistetav, et Jumal on kõigi jaoks, et kõik võivad tänu Jeesuse Kristuse vahendusele pöörduda palves Tema kui Taevase isa poole. Jeesuse kaasaegsetele ei olnud see sugugi iseenesestmõistetav. Juudid rõhutasid igati vahet enda ja teiste rahvaste vahel, endi ülemust teistega võrreldes. Olid nemad ju Jumala enda poolt äravalitud rahvas. Jumala tõotus oli antud just juutidele, äravalitud rahvale, Seadus, mille täitmine pidi garanteerima tõotuste täidemineku, oli antud just juutidele. Ja Jumal tuli oma Poja, Jeesuse Kristuse kaudu just juutide, oma äravalitud rahva juurde, tuli nende keskele, kes pidanuks tema tulekut ootama, selleks valmis olema, sest olid tema tulekust teadlikud, kuna neile oli seda ennustatud. Jeesusest pidi saama juudi rahva Messias, lunastaja, kelle Jumal oli tõotanud saata oma äravalitud rahvale. Kuid Jumala valitud rahvas ei tunnistanud Teda omaks, oodatuks, sest ei tundnud teda ära. Või pigem – ei tahtnud tunda. Jumal ei osutunud selliseks, ei saatnud neile sellist Messiat, nagu nemad endale ette kujutasid, nagu nad tahtsid teda olevat. Evangelist Johannes kirjutab: „Ta tuli omade juurde, aga omad ei võtnud teda vastu.“ Jumal ilmutas end inimese kujul, Jeesuse Kristuse isikus, inimestele, tuli inimeste juurde, paljastas oma saladuse, et ta pole tegelikult kättemaksuhimuline ja halastamatu, vaid halastav ja armuline kõikide vastu – kuid need, kellele see saladus oli mõeldud, kellele ta seda paljastas, ei muutunud sugugi rõõmsamaks. Vähemalt mitte kõik. Miks?

Mis on saladus? Saladus on piiratud levikuga teave, millele pääseb ligi vaid välja valitud, kitsas ring inimesi. Et mingi teave oleks saladus, peab see olema väärtuslik, kellelegi huvi pakkuma. Samas peab teabe valdajale olema kasulik, et see teave laiemalt ei leviks. Me teame, et saladuste väljanuhkimiseks on loodud läbi aegade spetsiaalseid teenistusi – luureteenistusi. Eestiski oli ju hiljuti skandaal seoses sellega, et meie riigisaladusi reedeti välisriigi luurele. On saladusi, mille väljatulekut väga kardetakse. Juutide vanemad ja kirjatundjad, nähes Jeesuse tegevust, kuuldes tema õpetusi, tema poolt edastatavat sõnumit Jumalalt, mis tõlgendasid Jumalat hoopis teistsugusena, kui nemad seda olid ette kujutanud ja oma rahvale õpetanud, tahtsid Jumala tegelikku olemust, tema plaane, mida nad alles nüüd taipasid, varjule jätta – taas saladusekatet Jumalale ette tõmmata. Miks? Mida oli nende jaoks ohtlikku teadmises, et Jumal pole mitte ainult Iisraeli rahva jumal, mitte ainult valitseja ja kohtumõistja, vaid ennekõike armuline lunastaja ja seejuures kõigi rahvaste jaoks? Inimlikust seisukohast on nende häiritus tegelikult täiesti mõistetav: kes raatsib ilma jääda aust olla eriliselt väljavalitu kõigi rahvaste hulgast? Seda enam, kui ka Jumal ise on korduvalt kinnitanud oma rahva erilisust ja äravalitust. Kes tahaks ilma jääda kohtunikurollist, valitsejarollist oma rahva üle, Jumala esindaja rollist. Läbi aegade on inimesed püüdnud Jumalat privatiseerida, teda ainult enda omaks hoida. Mingil määral toimub see isegi tänapäeval – ikka leidub neid, Jumala isehakanud esindajaid, kes täpselt teavad, mida Jumal tahab, kes on võtnud endale meelevalla otsustada, kes saavad armu ja kes on määratud põrgusse. Selline roll kaob, kui inimene võib vahetult ise oma Jumala poole pöörduda. Ja veel: kes siis tahaks oma Jumalat ja tema armu teistega jagada. Tundub ju, et endalgi on ikka vähe, Jumal võiks ikka rohkem anda. Raske on inimesel uskuda seda, et Jumal võib lubada endale jagada armu ka teistele rahvastele, et tema heldusel ei ole piire, nii et keegi ei jää vaesemaks sellest, kui Jumal oma õnnistusest ja heldusest ka teistele annab. Piiratud ressurssidega inimesel on raske mõista Jumala võimalusi. Spiooninduse ajaloost teame, et saladuste kättesaamise eest ja mõnikord ka nende varjamise eest makstakse väga kõrget hinda. Jumala saladuse varjamise püüde hinnaks sai elu – Jumala poja elu.

Lugedes evangeeliume, näeme, et Jeesus tegi nn paganatega tegemist üsna vähe – ka ta ise ütles korduvalt, et teda pole saadetud paganate, vaid iisraeli laste juurde. Ometi – paganate hulgas võitis Jeesus hoopis kiiremini tunnustuse, sai hoopis suuremate tänuavalduste osaliseks ja leidis suuremat usku kui juutide hulgas. Miks? Nemad teadsid Jumalast ju hoopis vähem kui juudid. Nemad ei saanud Jumalat pidada oma Jumalaks. Aga võib-olla just seetõttu paganad hindasidki neile kingitud võimalust rohkem, et nad ei võtnud Jumala puhul midagi enesestmõistetavana. Nende jaoks oli Jumalas kõik saladus. See, et Jumal üldse ennast oma poja kaudu ilmutas, kõik see, mida Jumal ilmutas, see, et nemadki võisid sellest ilmutusest osa saada, oli nende jaoks teenimatu kingitus, oli arm. Nemad oskasid hinnata Jumala saladust. Nad oskasid igatseda selle järele. Seetõttu oli neil ka silmi nägemiseks ja kõrvu kuulmiseks enam kui juutidel.

Täna tähistame kolmekuningapäeva, mida nimetatakse ka Kristuse ilmumispühaks. Päev on oma nime saanud evangelist Matteuse poolt ära toodud loo järgi kolmest idamaa targast, kes tulid taevas särama löönud tähte järgides vastsündinud Jeesuslast kummardama ja talle austust avaldama. Seda lugu kuuleme täna altarilektsioonina. Seda püha on hakatud tähistama ka misjonipühana – Jumal ilmutas end Jeesuse kaudu paganatelegi – sest nood tähetargad ei kuulunud äravalitud rahva hulka. Teoloog Elmar Salumaa on seda kirjakohta kommenteerides kirjutanud: „Paganlikud preestrid ning õpetlased, kellele Jumal on rääkinud üksnes ebaselgete märkide varal taevalaotusel ning rohkete eksiõpetustega rikutud pärimuste kaudu, häbistavad oma pika ning vaevarikka teekonna, püsiva otsimise ja eesmärgi saavutamisel vallanduva siira rõõmuga juutide ülempreestreid ja kirjatundjaid, kelle käes oli küll prohvetite selge sõna, mida nad teoreetiliselt õigesti avandadagi oskasid, ent kes ükskõiksusest rahva pühima lootuse vastu või hirmust Taaveti trooni usurpeerija ees ainustki sammu ei astunud, et tõde üles leida ning äsjasündinud Messias kätkevale õndsusele ligemale tulla.“ „Omad, keda Messias päästma tuli, ei tunne teda ega võta teda vastu, osutudes tema vaenajaiks ning hukutajaiks; võõrad, kes üksnes aimamisi tajuvad tema tähendust, kummardavad ta ette ja saavad õnnistuse ning pääste.“

Tänasel kolmekuningapäeval olgem tänulikud selle eest, et Jumal on oma armust end ilmutanud kõigile rahvastele, et meilgi on olnud võimalik osa saada Jumala saladusest. Kõige enam olgem tänulikud selle eest, et oleme selle saladuse suurust ja väärtust taibanud. On ju see saladus ilmsiks tehtud kõigile, kuid kõik ei ole veel suutnud taibata, mida see saladus tegelikult väärt on, millist rõõmu, väge ja lootust selle saladuse teadmine inimese ellu toob. Jumal on armuline kõigile inimestele, ta ei ole ainult range kohtumõistja, vaid on oma poja kaudu saanud meile päästjaks ja lunastajaks ajalikkuse vangistusest, valguseks, mis juhatab igavesse ellu. Hinnakem seda avalikuks saanud saladust ja jäägu see meile meie kõige kallimaks varanduseks meie eluteel. Aamen.

(Jutlus peetud kolmekuningapäeval 2010 Tallinna Jaani kirikus.)

 

Eve Kruus (1964) on EELK Tallinna Jaani koguduse abiõpetaja ning Politsei- ja Piirivalveameti Põhja Prefektuuri kriminaalbüroo Isikuvastaste kuritegude talituse Kesklinna teenistuse uurija.

Print Friendly, PDF & Email

Viimati lisatud

c s-v põder
Karl Barthi kiriklik dogmaatika
Christine Svinth-Værge Põder
Foto: Tanel Valdna, ERR
Luterlik ristiteoloogia ja kiriku kuulutusülesanne tänapäeva Eestis
Meelis Süld
Allan Kährik
Ootamisest ja pilve sees tulijale silma vaatamisest (Lk 21:25–36)
Allan Kährik
Jõulupöördumine
Euroopa kirikute rändekomisjon, Euroopa Kirikute Konverents
English