Uudised ja oikumeenia

Venemaa: sotsioloogid Venemaa õigeusklike religioossusest

Ühe Levada keskuse uuema sotsioloogilise küsitluse järgi peab suurem osa venelastest ennast kuuluvaks õigeusu kirikusse, kuid see ei väljendu ei nende religioosses praktikas ega igapäevaelus.

Moskva Levada keskuse direktor Lev Gudkov ja sotsiaalpoliitiliste uuringute osakonna juhataja Boris Dubin järeldavad sellest, et religioosset enesemääratlemist mõistetakse eeskätt rahvuslik-konfessionaalselt (õigeusklik = vene), ja et Vene Õigeusu Kirik pakub nõukogude identiteedi asemele terviklikku identiteeti, mis ei mõjuta aga inimese igapäevaelu ega eelda integreerumist kiriku ellu. Mõlemad teadlased esitasid oma uurimistulemusi 28. septembril Püha Filareti kristlik-ortodokses Instituudis toimunud konverentsil „Teenida Jumalat ja inimest olevikus“.

Venelaste enesemääratlemine on viimase kahekümne aasta jooksul radikaalselt muutunud: praegu määratleb end õigeusklikuna 72% täiskasvanutest, sellal kui uskmatutena määratleb ennast vaid 9%. Nendest, kes määratleb end vene õigeusklikuna, usub Jumalat ainult 55%, kellest 34% Jumala olemasolus ei kahtle, ja 21% küll usuvad, aga kahtlevad. Selline suhtarv on jäänud viimase kümne aasta jooksul peaaegu samaks. Vähem kui 10% õigeusklikke käib korrapäraselt jumalateenistustel, rohkem kui pooled teevade seda vaid kaks korda aastas: ülestõusmispühade ja jõulude ajal. Enamus teatab, et nad ei palveta kunagi ja ei tunne põhilisi kristlikke palveid. Kõige olulisemad sakramendid on ristimine ja surisakrament. Seejuures hakkab silma, et surma-teema on tabu: ainult 17% kogu rahvastikust usub surmajärgset elu, sellal kui õigeusklikest küsitletutest usub paradiisi 41% ja põrgut 48%. Vähem kui kolmandik õigeusklikke vanemaid räägib oma lastega religioossetel teemadel. Osavõtt õigeusu koguduse elust on äärmiselt väike. Nii ei ole 93% õigeusklikest venelastest veel kordagi koguduse elus osalenud. 70% küsitletutest kirjutab alla lausele „Kedagi ei saa usaldada“. Enamus usub, et „raha otsustab kõik“.

Kuigi küsitluse kohaselt oodatakse Vene Õigeusu Kirikult, et see pakuks moraalseid põhimõtteid, mõtet inimelule ja positiivseid impulsse ühiskonnale, tunnistatakse kiriku autoriteeti vaid pinnapealselt, kusjuures noorte hulgas levib skeptiline või ükskõikne suhtumine. Kõige kriitilisemad on kiriku suhtes haritlased: nad heidavad kirikule ette solidaarsust valitsusega ja seda, et kirik ei hooli põletavatest tänapäeva probleemidest, nagu seda on sotsiaalne ebaõiglus, vägivald, korruptsioon ja minevikuga toimetulek.

Allikas: Kirche zwischen Ost und West.

 

Palusime kommentaari Tartu Ülikooli usuteaduskonna religiooniuuringute vanemteadurilt Lea Altnurmelt, kelle sõnul on õigeusklikele maadele iseloomulik, et rahvuslus ja religioon on omavahel seotud. Nii ka Venemaal. Samuti võib siinsete venelaste eestlastest suuremat poolehoidu kristlusele seostada sellega, et õigeusku nähakse osana rahvuslikust ideoloogiast. Kristluse suhtes oli 2010. aastal Eestis sõbralikult meelestatud 70% venelastest ja eestlastest 47%. Ristituid oli vastavalt 76% ja 44%. Samas polnud venelaste usupraktika eriti sagedasem eestlaste omast, kuigi kristlikke uskumusi pooldasid nad siiski jälle tunduvalt rohkem. Seega poolehoid õigeusule ei näita mitte esmajoones kristluse sisulist toetamist, vaid pigem rahvuslikku meelsust. Võib mõelda ka nõnda, et maades, kus religioon ja rahvuslus on seotud, on ühiskond religioossem kui selle liikmed. Alternatiivsed uskumused ja praktikad on levinud venelaste ja eestlaste seas võrdselt.

Print Friendly, PDF & Email
English