Artiklid

Kirik ja teoloogia: dogmaatiline arutlus (2. osa)

Artikli nädala eest ilmunud 1. osa (Kirik & Teoloogia, nr 1/ 16.12.2011) käsitles kirikut, teoloogiat ja kirikumõistmise kiusatusi.

II OSA: TEOLOOGIAMÕISTMISE KIUSATUSED, KIRIK JA TEOLOOGIA TEISPOOL ÄÄRMUSI

Teoloogia on ajaloo käigus kujunenud paljutahuliseks ja keerukaks kultuurinähtuseks, professionaliseerunud ja institutsionaliseerunud akadeemiliseks ülikooli-distsipliiniks, mille raames toimub erialane uurimistöö, arendustegevus ja hariduseandmine. See tähendab muu hulgas, et paratamatult teoloogiline uurimistegevus ja diskussioon ei tegele mitte üksnes nende küsimustega, mida vahetult tajutakse religiooni igapäevapraktikas (nn praktikaprobleemid), vaid lisaks ka nende probleemidega, mis kerkivad üles metoodiliselt kaalutletud ja distsiplineeritud refleksiooni ja arutelu käigus praktikaprobleemide üle (nn teooriaprobleemid).

Ehkki teoloogia egiidi all võib tulla ette ka tegelemist pseudoprobleemidega – mis enamasti edasises arutluskäigus sellistena ka paljastatakse –, ei tähenda nt akadeemilise teoloogia tekstides ja õppetöös sage viide markantsetele teoloogidele iseenesest sugugi mitte seda, et teoloogia on kaotanud oma asjasuhte ja tegeleb paljalt „teoloogide arvamustega“. Pigem väljendub selles esiteks tõsiasi, et asjasuhte sõnastamine toimub alati mingisuguses konkreetses ja eripärases, rohkem või vähem asjalikus inimlikus käsitusviisis, ning teiseks see, et (hea või halva näitena) viitamistväärivad teoloogid on mingit teemat või probleemi käsitlenud esinduslikult, ja nii on nende najal võimalik näha ja õppida, kuidas ise teoloogiat teha või mitte teha.

 

Teoloogiamõistmise kiusatused

1. Kui vaadata kiriku ja teoloogia vahekorda ohustavaid kiusatusi teoloogia ja teoloogi poole pealt, siis üheks äärmuseks on teoloogia eraldamine või isegi vastandamine kirikule. Kui usuteadus peab teaduse või akadeemilise vabaduse nimel vajalikuks teoloogia ja kiriku sidet ignoreerida, varjata või eitada, võib seda nimetada (teoloogiliseks) saientismiks. Kirik pärsib ja takistab teadust, paistab teadusele – kaasa arvatud usuteadusele – ohtlik. Kui selle positsiooniga on seotud liberalistlik institutsiooniskepsis ning antiinstitutsionaalne resp. asotsiaalne või antisotsiaalne usumõistmine, siis on kirik sekundaarne ja üksnes teisejärguliselt oluline: usuteadus uurib usku! Kirik on ühenduses usuga kontingentne, tulevikus võib-olla üha vähem oluline, ja ka praegu usuteaduse fenomenivaldkonda kitsendav, sest nt Eestis on usk enamasti kiriku suhtes ükskõikne või kirikuvaenulik. Kuid ka usku kirikule vastandades iseloomustab saientistlikku äärmust igal juhul otsus, et teaduslik suhe usuga on nn kõrvaltvaataja suhe usuga. Niisiis vastandub usk juba oma isiklik-personaalses olemuses, aga iseäranis oma avalik-sotsiaalses avaldumises, usuteadusele kui teadusele, mida defineerib pealtvaatav, erapooletu, sõltumatu, ükskõikne, mõist(us)lik lähenemine.

Jättes siinkohal kõrvale asjaolu, et inimese mõistus rangelt võttes selliseks lähenemiseks ei sobi, tähendaks taoline teoloogia enesemõistmine, et usk ja kirik oleks teaduse kontekstis sallitud üksnes võõrkirjelduse vormis. Ometi on teoloogia avalik relevantsus seotud just teoloogia sidemega usu ja kiriku enesemõistmise ning siseperspektiiviga, mitte aga selle tasa- või väljalülitamisega. Oluline on nimelt isikliku ja jagatud usu oma- või siseperspektiivi teaduslik mõistmine ja avamine, selle teaduslik enesekriitika ja edasimõtlemine. Täpselt seda on vajalik teha nii usu isikliku kui kirikliku avalikkuse, multidistsiplinaarse akadeemilise (uurimise, arutelu ja hariduse) avalikkuse, laia ühiskondliku avalikkuse ja universaalse evangeeliumi avalikkuse huvides.

Teoloogia ülesanne on just usu eneserefleksiooni või -tõlgendusena ehitada silda isikliku ja avaliku vahel, kohaliku, piirkondliku ja üleilmse vahel, mineviku, oleviku ja tuleviku vahel, ühiskondliku elu erinevate valdkondade ja tahkude vahel, uskumise, teadmise ja toimimise vahel, religioonide ja maailmavaadete vahel jne. Üksnes teoloogia, mille jaoks usk ei ole pelgalt objekt, vaid ka subjekt – ehkki mitte vahetult, vaid vahendatuna mõtlemise kaudu – kätkeb endas taolist dialoogilisuse potentsiaali. Vaid konkreetse elatud religiooniga usu enesemõistmise ja -kriitikana seotud teoloogia saab edendada religioonide suhestumis- ja suhtlusvõimet – omavahel, mingi religiooni sisemiste harude (konfessioonide resp. kirikute) vahel, erinevates teadustes reflekteeritud teiste ühiskondliku ja loodusliku elu valdkondadega jne. Üksnes selline teoloogia, mis on seotud konkreetses ühiskonnas konkreetselt elatud usu, usuosaduskonna ja usueluga, saab evida usu jaoks sisemiselt siduvat ja orienteerivat väge ning anda panuse kiriku vastutustundlikuks üleminekuks ja edasikujundamiseks eilsest homsesse. Üksnes sellisel teoloogial on võimalik esindada autentsel moel kristliku usu perspektiivi ühiskondlik-akadeemilises avalikus arutelus tegelikkuse-mõistmise ja kooselu kujundamise sihtide ja viiside üle.

Niisiis, usuteaduse kesksed ülesanded on usu ja kiriku siseperspektiivi avalikukstegemine – mis kätkeb alati suhestumist ka teiste perspektiividega –, avalik kriitika ja edasiarendamine. Nõnda ei seisne teoloogia universaalsus arvatavalt erapooletu ja ükskõikse mõistuse üldkehtivusel, vaid viimselt ikkagi evangeeliumi enda universaalsusel ja tähenduslikkusel kõigi ja kõige jaoks. Nii nagu muusikateaduses ei ole põhjust lubada vaid isikul kirjutada ja kõnelda muusikast, kes ei ole muusikat ise kuulanud, või nii nagu ei või kunstiteaduses rääkida kunstist vaid need, kes ei ole ise kunsti näinud, vaid on sellest kuulnud, või nii nagu ei tohi kirjutada kokaraamatut vaid need, kes ei ole toite söönud ja teinud, vaid neist lugenud ja neid näinud jne, nii on ka teoloogias side usu ja kirikuga iseseisva ja loova asjalikkuse tarvilik tingimus. Teisiti: teoloogia ülesanne ei ole luua kunstkeelt, mis oleks kategoriaalselt eraldi elavast mina- ja meie-vormis usukeelest, vaid selgitada mõistuse ja mõtlemisega selle grammatikat, sõnavara ja asjalikkuse laadi ning aidata kaasa selle iseseisvale ja loovale kõnelemisele – ja seega edasiarendamisele – olevikus. Kui teoloogia mõistab oma erapooletust ja akadeemilist vabadust mõistliku lähenemisviisi sõltumatusena usust ja kirikust, toob see kaasa usklike inimeste ükskõiksuse, umbusu või vaenulikkuse teoloogia vastu. Äärmuslik saientistlik teoloogia mitte ei vähenda, vaid suurendab usu ja kiriku äärmuslikkust; see reaktsioon toimub ka teoloogia enese sees.

2. Teoloogia, mis liigub kirikusuhte rõhutamisega äärmusesse ning absolutiseerib oma usklikku või kiriklikku erapoolikust, on fideistlik. Kui saientistlik ratsionaalne teoloogia kaotab kirikut enesekriitiliselt kujundava potentsiaali distantseerudes kirikust, siis selle kaotab ka fideistlik teoloogia, nõudes mõistuse või teaduse allu(ta)mist usule, samastades seeläbi teaduse kiriku või usuga, ning taandades – või ülendades! – teoloogi seisukoha kiriku või usu seisukohaks. Teoloogia ise on usuakt, intellekti ohverdamine, irratsionaalne (kui ka mitte tingimata mõistusevastane, siis igal juhul mõistuseülene), müstiline. Vastavalt sellele, kas usku ja kirikut mõistetakse objektivistlikult või subjektivistlikult, on fideistlik irratsionaalne teoloogia selle uskumine-mõtlemine-ütlemine, mida kiriku traditsioon ja/või juhtkond usub-mõtleb-ütleb – jäik juhindumine konkreetse kiriku konfessionaalsest traditsioonist, Suurest Traditsioonist, kiriku ametkondlikest otsustest – või orienteerumine isiklik-individuaalsele südamehäälele (ühenduses piibliga). Teoloogia on seda teoloogilisem, teoloog seda enam teoloog, mida suurem on kooskõla konkreetse kiriku faktilise ametkondliku seisukoha ja meelsusega, ehk siis, mida tugevamalt rõhutatakse, et seda, mida räägitakse, tõesti isiklikult usutakse ja tuntakse oma südames tõena. Otsustavaks teoloogiliseks argumendiks on kas mingis kirikus mingil ajahetkel valitsev faktiline ja/või juriidiline konsensus õige õpetuse resp. piiblitõlgenduse suhtes, või siis teoloogi isiklik südameusu tugevus. Esimesel juhul allutatakse teoloogia kui usumõtlemine kogukonna faktilise konsensuse diktaadile (kuidas iganes see kujuneb või milline organ ja mil määral seda artikuleerib), teisel juhul uskliku indiviidi diktaadile.

Fideistlik teoloogia laseb seega end sisuliselt tasalülitada kirikul või vastupidi, s.t sisuliselt tasalülitab kiriku. Kui teoloogia ei eristu enam kirikust ja usust usu ja kiriku enesekriitikana, on kirikus tagajärjeks mõistuse ja teaduse põlgus või pelgus: mõtlemine, mõistus ja teadus paistavad ebaoluliste või ohtlike, usu- ja kirikuvaenulikena. Fideistlik teoloogia, nii oma „kiriklikus“ kui „tõsiusklikus“ kujus, tähendab tegelikult teoloogia lõppu. Ühelt poolt on usu ja kiriku enesekriitika funktsioon täitmata, teiselt poolt kannatab kiriku ja usu suhestumis- ja suhtlusvõimelisus, väheneb kiriku avatus, kitseneb kiriklik avalikkus. Kui teoloogia end nõnda ise tasalülitab resp. enese tasalülitamisega lepib, kirik sektistub ja getostub. Teoloogia lõpp on kiriku lõpp: „Kirik ilma teoloogiata on sekt“ (Salumaa).

Teoloogia roll on teenida kirikut – ning nõnda inimkonda ja maailma – tema enesekriitikana. See on kiriku faktilise kuju pidev läbikatsumine ja hindamine evangeeliumi najal – väljakutse reformatsiooniks ehk uuenemiseks ja puhastumiseks evangeeliumikohasuse tähenduses. Ühtlasi on teoloogia roll aidata kirikul olla kirik konkreetses ajas ja paigas, suhestudes inimestega mitte ainult nende individuaalse elu, vaid ka sotsiaalse kooselu keerukuses ja paljutahulisuses. See on väljakutse pidevaks kiriku uuenemiseks kontekstuaalsuse, aja- ja ruumikohasuse tähenduses.

Kiriku asjalikkuse – evangeelsuse – imperatiiv kätkeb endas kiriku ajalikkuse nõuet. Kirik on elav usklike osadus konkreetses ajas ja paigas, ent ka läbi aja ja ruumi, mida loob evangeeliumi kuulutamine. See on osaduskond, mida pidevalt uuendab osalemine Jeesuse Kristuse missioonis maailma. Kirik on saadetud maailma, on kirik maailma jaoks. Kuidas näiteks (s.t ka: millise organisatsioonilise ülesehitusega) tunnistada evangeeliumi religioosse harimatuse, religioossete ja maailmavaatelis-religioossete eluorientatsioonide paljususe, tohutu infotulva ja -müra ning uute kommunikatsioonivahendite domineerimise kontekstis? Kuidas näiteks suhelda kirikuna Eesti tänase ühiskonnaga? Ja kuidas mitte? Kellega suhestuda? Kes on need, kellele kirik võlgneb evangeeliumi tunnistamise? Millised kommunikatsiooni- ja struktuurivormid edendavad evangeeliumi kõlamist siin ja praegu, millised seda pärsivad?

Fideistlik teoloogia seob kiriku ja usu usaldusväärsuse usu institutsioonilise ja/või riitusliku ja/või mõistelise ja/või käitumusliku muutumatusega. Fideistlik teoloogia on kirikliku status quo populariseerija ja legitimeerija. Fideistlik teoloogia eirab vastutust orienteeruda esmaselt evangeeliumile ja olla seetõttu avatud maailmale. Just taoliselt suletud identiteediga kirikut – kirikut, mis arvab, et muutuma ja uuenema peab üksnes maailm tema ümber – ohustab identiteedi kaotamine kirikuna. Tõelise kiriku eluliseks huviks ja kohustumuseks on avatus pidevale evangeeliumist lähtuvale enesekontrollile ja reorientatsioonile. Just sealt ammutatakse aga ka julgust ja valmidust suhestumiseks ja suhtluseks konkreetse individuaalse ja sotsiaalse olukorraga, konkreetse ühiskonna ja konkreetsete inimestega.

 

Kirik ja teoloogia teispool äärmusi

1. Eelnevas said ideaaltüüpiliselt visandatud äärmused, mille vahele jääb avar võimalusteruum kiriku ja teoloogia kujudeks, mis on nende äärmuste suhtes kas pigem tasakaalus või kalduvad vähemal või suuremal määral mingisse suunda. Imperatiiviks on orienteerumine keskmele! Selle imperatiivi tunnustamine ei ole lihtsalt nn tervemõistuslik tasakaalukuse ja mõõdukuse olulisuse jaatamine, vaid ainsana vastutustundlik hoiak otsustavalt teoloogilisel põhjusel.

Ajakiri Kirik & Teoloogia võiks kujuneda ettevõtmiseks, mis kultiveerib ja edendab teoloogiat, mis paigutub avarale keskväljale teispool liberalismi ja konservatismi, hoidub nii meile edasiantud usu ja arusaamise uuendamise kui alalhoidmise absolutiseerimisest, ning esindab sel moel avaralt mõistetud evangeelse teoloogia peavoolu, milles on – kui vaadata tagasi näiteks paarile viimasele sajandile – enamasti liikunud, ehkki vahel üsna erinevalt, ka Eesti teoloogia olulisemad ja mõjukamad esindajad. See eeskuju väärib järgimist! Nõnda võiks Kirik & Teoloogia kindlasti olla organiks, mis aitab omalt poolt Eesti rikast ja silmapaistvat teoloogiatraditsiooni valvsalt ja vastutustundlikult edasi kujundada.

Ei uuenduslikkus ega alalhoidlikkus anna meile iseendast tagatist, et kirik ja teoloogia on oma kõrgele kutsumusele truud. Mõneti lihtsam võib ehk olla tajuda usumõistmise tänapäevastamisega seotud ohtusid ja seetõttu toonitada usu traditsioonilisust, ent ometi on usu tänapäevastamine vältimatu. Usku tuleb ju elada ja mõtelda usuna, mis saab ka tänases päevas – evangeeliumist lähtuvalt – üha uuesti alguse ning vallandab uutmoodi – evangeelse – suhestumise kõigi ja kõigega. Usu ja kiriku identiteedi traditsioonilisuse ühekülgse (nende muutuvust ja uuenduslikkust eirava) rõhutamisega on tõsine oht muutuda pärimuse reetjaks ja kaotada usu identiteet: kui mingile perioodile iseloomulik usu tunnistamise ja usust lähtuva elukujundamise viis tunnistatakse tänasele usule ja usuosadusele vahetuks autoriteediks, ohustab usu olevikulise aluse ja objekti – ristilöödud ja ülesäratatud Jeesuse Kristuse, tegutseva kolmainu Jumala – tunnistamist luhtumine. Traditsionalism unustab või varjutab usu ajalikku ja isiklikku mõõdet ning takistab sellega otseselt usu edasiandmist.

Ustavus pärimusele, tõeline traditsioonilisus, seisneb seevastu ennekõike ustavuses pärimuses tunnistatud asjale – ja nõnda sisaldab lugupidamine traditsiooni vastu seda, et võetakse tõsiselt riskantset väljakutset osaleda ise jätkuvas pärimusloomes. Väljakutseks on alati riskantne sillaehitamine järjepidevuse ja uudsuse vahel. Tahe riski vältida on ehk mõistetav, ent vähendab möödapääsmatult nii kiriku „välist“ kommunikatsioonivõimet kui „sisemist“ asjalikkust. Allikatruudus on võimalik üksnes radikaalsena, s.t ustavusena usu ja kiriku allikale. Nõnda võimaldab traditsiooniside, juurdumine traditsioonis loovust: inspireerib ja kohustab selleks. Vältimatu risk, mis kirikul tuleb võtta, et olla evangeeliumi hea tööriist, on valmidus uueneda, tunnistada usku asjakohaselt siin ja praegu, s.t olla ajalik ja olukorratundlik. Kuidas seda olla? Seda ei ütle meile ette mitte keegi. See on meie enda ülesanne, meie vabadus olla vastutav, meie kutsumus, mille peame lahendama usalduses Jumala vastu, toetudes tema tõotusele, et ta on elav ja toimiv ning juhatab ja uuendab meid ise ka siin ja praegu.

Kui konservatism ehk konservatiivne fundamentalism seab autoriteedina keskmesse kiriku traditsiooni ning liberaalne fundamentalism inimese isikliku tõetunde, siis kumbki lokaliseerib usu vundamenti vales kohas ega ole piisavalt radikaalne. Radikaalselt kristlik või evangeelne kirik ja teoloogia teispool äärmusi ei ole mitte selline, mis püüab formaalselt, nn poliitilise korrektsuse huvides balansseerida äärmuste vahel, vaid selline, mis orienteerub ja on pühendunud usu tõelisele juurele (radix fidei) ja alusele (fundamentum fidei) endale, s.o Jeesusele Kristusele, kelles Jumala tõe äratundmine, kelle usaldama ja tunnustama hakkamine elava Issandana, on Püha Vaimu väe ja toimimise tulemus inimese – minu, tema ja meie – südames. See on asetatud-olemine usu mõtlemise liikumisse, mis üha uuesti mõistab ja hindab Kristusest resp. kolmainu Jumalast lähtuvalt nii pühakirja, traditsiooni kui iseennast ja maailma. Seejuures suhestub isiklik ja ühine usk olevikus ikka ja uuesti enesekriitiliselt ka evangeeliumi algse tunnistusega Piiblis ning sellest sõltuva piiblitõlgenduse resp. usutunnistamise pärimusega ajaloos. Nõnda aitab piibli ja kiriku traditsiooni tunnistuse kuulamine enesekriitiliselt, valvsalt ja meeleparandusaldilt hoiduda olevikulise isikliku usuveendumuse ja südamehääle samastamisest tõehäälega.

Radikaalne traditsioonilisus on ühtlasi radikaalselt subjektiivne ja individuaalne, sest nii ühine-sotsiaalne-institutsionaalne usk kui individuaalne-isiklik usk eristavad end usu „objektist“ ning vaatavad valvsalt ja enesekriitiliselt, ent ühtlasi usalduse ja rõõmuga üha uuesti sellele, milles juurdub ja millest elab usk nii oma ühises-avalikus kui isiklikus-individuaalses mõõtmes läbi aegade. Positsioon teispool äärmusi tähendab traditsionalismi ja liberalismi vastandi ületamist, selle läbinägemist eksitavana ja eksituse ühe sümptomina. Just ajalooline ja ajalooga usk, mäluga ja mäletav usk – usk, mis tunnistab „Jumala suuri armutegusid“ – sirutub lootuse ja igatsusega tulevase täiuse poole. Nii kiriku kui üksiku kristlase usukogemus on iseloomult eshatoloogiline, sest on ühenduse- ja osadusekogemus Jumalaga, kes teeb kõik uueks. Elu usus on nii oma individuaalses kui sotsiaalses kujus eshatoloogiline elu: oleviku kogemine igavese elu võimalikkuses ning eetos ja elupraktika, mida vaimustab, innustab ja kohustab kogetud armastuse tulevik.

2. Positsioon ja identiteet teispool äärmusi võrdub ka saientismi ja fideismi vastanduse ületamisega – taipamisega, et kiriklikkus ja usklikkus ühelt poolt ning akadeemilisus, vabadus ja teaduslikkus teiselt poolt mitte ei välista, vaid pigem tingivad ja toetavad üksteist. Nii nagu on nende vastandamine eksitav ja signaliseerib eksitusest, nii tekivad kirikus ja teoloogias probleemid just siis, kui teoloogia akadeemilisust ja vabadust ning teoloogia sidet konkreetse elatud usu ja usuosaduskonnaga nähakse või esitatakse vastanditena.

Arvamus või etteheide, et akadeemiline vabadus kätkeb endas volikirja suvalisusele või täieliku rippumatuse olukorda, ei ole tegelikult ühegi distsipliiniga ühenduses õigustatud. (See sai nähtavaks ju ka hiljuti avalikes elavates ja teravates aruteludes, kui küsimuse all oli Tartu Ülikooli seaduse (ja juhtimise) muutumine.) Nii võivad mõtelda üksnes need, kes teadust ei tunne; kui peaks olema sellise mõtteviisiga teadlasi, siis ei jõua nad kaugele.

Enesestmõistetavalt kätkeb ülikoolide akadeemilise vabaduse teadvus endas teadlikkust vastutusest ühiskonna ees, konkreetsemalt oma valdkonna ees, üliõpilaste ja nende tulevaste tööandjate ees jne. Ja kui teadlased on valmis kasutama akadeemilise vabaduse „suurt“, „kõrget“ ja „käegakatsutamatut“ mõistet, siis võib seda vastutust väljendada ka ühe teise sarnase mõiste abil: akadeemiline vabadus on tunnetuslik, uuriv, mõtlev pühendumine tõele ja kohustatus tõe ees. Ülikoolide akadeemilise vabaduse ühiskonnapoolne tunnustamine tähendab arusaamist ja tunnustamist, et just see on ühiskonna huvides. Akadeemiline vabadus on pühendumus tõele (isegi kui seda nii ei sõnastata), ning just seetõttu välistavad uurimise ja arutelu distsiplineeritus, metoodiline kaalutletus, kriitilisus ja avalikkus suvalisuse. Tõde teeb vabaks! Kütkestab ja kohustab! Akadeemilise vabaduse põhimõte osutab asjaolule, et ühiskond jätab ruumi mõtlemisele, tunnetusele, uurimisele, mida ei juhi vahetu kasulikkuse, rakendatavuse ja tasuvuse kriteerium, ent mis on ometi vajalik ning pikemas perspektiivis „tasub ära“.

Kuidas on kiriku ja usuteadusega? Uskuv pühendumine tõele ja mõtlev pühendumine tõele ei ole vastandid, vaid sisemiselt seotud. Juba avaramas tähenduses on õigupoolest ju n-ö eelteaduslik usaldus tegelikkuse tunnetatavuse vastu teadusliku refleksiooni tingimuseks. Ka teoloogiaga ühenduses kehtib, et side konkreetse elatud usu ja usuosadusega on tingimuseks usu „asja“ uurimisele ning „vaatlustele maailmale teoloogi seisukohalt“ (Masing). Ent kui teoloogia mõtleb ja uurib usu, inimese, maailma ja Jumala vahekordi – minevikus ja tänapäeval –, siis eristab ta Jumalat ja usku ning tõlgendab, hindab ja vajadusel kritiseerib konkreetset elatud usku ja usuosadust, nii nagu ka usu vahekorda kultuurilise ja loodusliku maailma nähtuste ja tahkudega, Jumalast resp. evangeeliumist lähtuvalt. Lühidalt: teoloogia puhul on tegemist usu mõtlemisega, mis toimub vastutuses selle instantsi ees, millele vastab ja mille ees vastutab usk, s.o evangeeliumi tõe ees. See asi ise, mis vabastab ja kohustab usku ja kirikut, vabastab ja kohustab ka mõtlemist.

Teoloogia teispool äärmusi ei saa mingil juhul nõustuda usu ja mõistuse vastandamisega. Fideism kehastab ja propageerib pimedat usku, mis ohverdab intellekti. Saientism esindab ja kuulutab valgustatud mõistust, mis on sõltumatu ja puhas (ka usust). Pada sõimab katelt, ühed mustad mõlemad! Kristlik usk on valgustatud ja mõistlik usk. Kristlikku teoloogiat võib seetõttu iseloomustada ka kristliku usu ratsionaalsuse avamisena ning suhestamise ja suhtlusena teisiti määratud ratsionaalsustega. Igatahes ei ole ratio usust mitte väljalülitud, vaid seesmiselt omane ning just teoloogia näol mitmesuguselt välja arendatud. Just usu olemusliku ratsionaalsuse tõttu on võimalik ka evangeeliumi tõe valgusest lähtuv usu ratsionaalne enesemõistmine ja -kriitika, ning ratsionaalne dialoog teistsuguste maailmatõlgendamiste ja -kujundamise viisidega, mille fideism tasalülitab, ent ka sõltumatu, puhta ja usuvaba „kriitilise“ mõistuse paljastamine naiivse ja ebakriitilisena.

Kirik & Teoloogia võiks kujuneda laiapõhjaliseks, avarapiiriliseks ja temaatiliselt rikkaks – teoloogiaga seotud ja teoloogia jaoks olulisi teisi distsipliine kaasahaaravaks – mõtteväljenduse ja arutelu platvormiks, kus püütakse hoiduda nii kiriku- kui teoloogiamõistmise kiusatustest. Just väideldes ja argumenteerides peaks aga toimuma ka probleemide ning eksi- või ummikteede tuvastamine. Amet- ja võimkondlik sekkumine teoloogilisse diskussiooni kujutab endast alati ultima ratio’t, on traagiline märk suhtluse luhtumisest ja lõhub kiriku ja teoloogia normaalset suhet. Normaalse suhte korral peaks kirik iseäranis keeruliste küsimuste puhul toetama nende teoloogilist selgitamist ja uurimist, ning laskma argumenteerival väitlusel paljastada küsitavate või alusetute seisukohtade või mõttekäikude nõrkusi.

Üks vana vormel kõneleb inimliku ja jumaliku vahekorrast Kristuses: nad on „lahutamatud, jagamatud, samastamatud, segunematud“. Just selle reegli kohaselt võiks vaadelda kiriku ja teoloogia suhet – teoloogia kiriklikkust ja kiriku teoloogilisust. Igal juhul on teoloogia ja kiriku võõrdumine, vastandumine ja vastandamine, nende sideme nõrgenemine, negatiivse mõjuga mõlemale. Kiriku ja teoloogia suhe on hea või paraneb, kui teadvustatakse ja mõistetakse kummagi tähendust ja rolli – mis on teoloogiliselt vastutustundlikult võimalik üksnes evangeeliumist lähtuvalt. Selleks vajabki kirik teoloogiat: et iseend – aga ka teoloogiat – asjakohaselt mõista. Ja teoloogia, selleks et olla teoloogia, vajab kirikut: evangeeliumikommunikatsiooni ning evangeeliumist lähtuvad osadust ja elu ühiskonnas. Ilma teoloogiata on kirikul, nii nagu ka teoloogial ilma kirikuta, raske – suisa võimatu – jääda iseendaks. Niisiis, kirikul peaks olema teoloogias ja teoloogi elus oluline osa, nii nagu peaks ka teoloogial olema kirikus ja kiriku elus oluline osa. Kiriku kaudu saab teoloogia teoloogilisemaks – on enam teoloogia –, teoloogia kaudu saab kirik aga ka kiriklikumaks – on enam kirik! Just see on hädavajalik Eesti ühiskonnas täna!

 

Thomas-Andreas Põder (1976) on Tartu Ülikooli süstemaatilise usuteaduse assistent, EELK vikaarõpetaja, Evangeelsete Kirikute Osaduse Euroopas nõukogu liige.

Print Friendly, PDF & Email

Viimati lisatud

c s-v põder
Karl Barthi kiriklik dogmaatika
Christine Svinth-Værge Põder
Foto: Tanel Valdna, ERR
Luterlik ristiteoloogia ja kiriku kuulutusülesanne tänapäeva Eestis
Meelis Süld
Allan Kährik
Ootamisest ja pilve sees tulijale silma vaatamisest (Lk 21:25–36)
Allan Kährik
Jõulupöördumine
Euroopa kirikute rändekomisjon, Euroopa Kirikute Konverents
English