Arvamused

Inimeseksolemise raske koorem

„Ja mida väiksem on seesmine lootus abile, seda suurem tundub teadmatus kannatuse põhjusest“ (Trk 17:12).

Kannatustega seonduv tundub vahel olema tabu-teema, mis on liiga püha, et seda tavaelu situatsioonides käsitleda. Mõeldes neile inimestele ajaloost ja tänasest päevast, kes vaevlevad haiguste, füüsilise valu, vaimse depressiooni või süükoorma all, kaldun spontaanselt asetama end nende hulka, kellel on elu justkui enam-vähem hästi ja kes seetõttu antud teemal üldse peaks suu kinni hoidma. Maavärina ohvritelt Haitil või näljahädalistelt Põhja-Koreas peaks küsima kannatuste mõtte kohta. Surma hinda küsi surnutelt – nemad teaksid rääkida, kas ja kuidas kannatus inimeseksolemist mõjutab. Kord pidasin oma koguduses jutluse kannatlikkusest. Pärast jumalateenistust tuli üks koguduseliige minu juurde ja ütles: ”Sa oleksid pidanud nägema, mida me sõja ajal läbi elasime, siis võiksid meile kannatlikkusest rääkida.” Ta tabas naelapead ja minu hella kohta.

Ühel hingehoiu täiendõppe kursusel paluti hinnata enese eluga rahulolu 100 palli süsteemis. Asetasin siis ennast umbes 75–80 peale. Põhjenduseks ütlesin kaaslasele, et mõnikord kuskilt ikka valutab ja teinekord ei suuda elutegevust piisavalt mõtestada. Kas identiteediprobleem liigitub kannatuste valdkonda? Mingil moel kindlasti. Järelikult on meie elus probleeme, mida me pole osanud kannatusena mõtestada. On raskusi, mida peame loomulikuks elu osaks ning millega alateadlikult püüame kohanduda ja leppida. Palju aastaid tagasi kohtasin üht medõde Ameerikast, kes pidas eesti inimeste elutingimusi antisanitaarseteks. Ta imestas, et mitmel perel, keda ta külastas, tuli kraanist ainult külma vett. Sooja vee nimel võiks ju ometi midagi ette võtta!

Paul Tillich on viidanud kannatajatele, kes ei soovi pakutud vabadust, kuna see sunniks neid võtma tegelikkust sellisena nagu see on, ning kandma inimeseksolemise rasket koormat – tegema otsuseid ning vastutama nende eest. (Tillich 2009: 376) Inimeseksolemine eeldab vastutuse võtmist oma ja teiste raskustes. Kannatusest rääkimine pole kindlasti tabu, kuid selle idealiseerimine on ebainimlik.

Pühakirja metanarratiivis määratletakse kogu pattulangenud inimese elu kannatusena. Naised toovad valuga lapsi ilmale ning peavad mõnikord taluma mehe ülemvalitsust; mehe jaoks kasvavad maapinnast neetud kibuvitsad ja ohakad, mistõttu leiva teenimine toimub palehigis (Gn 3). Elu on kannatus peaaegu algusest peale. See on võitlus ellujäämise elik inimeseksjäämise nimel – ja siin on kõik kaasvõitlejad ning kaaskannatajad. Kui keegi kannatab vähem, siis on õigustatud küsimus: Kelle arvelt? Despoodid lasevad oma koormaid kanda alluvatel. Kristlik seadus aga käsib pigem võtta ise teiste koormaid enda omadele lisaks (Gl 6:2). Sõnum on selge: Kannatustega ei pea leppima, nendega tuleb tegelda, võidelda. Kuid millised on vahendid ja meetodid?

 

Ilmutus vabastab küsimustest

Esiteks võiks nimetada ühe suhtumise, mis enamasti ei aita kannatustega tegelemisel. See on küsimus: „Jumal, miks!“. Hüüumärk selle lause lõpus pole kirjaviga, sest tegemist on rohkem hüüdega kui küsimusega. Hüüde taga on aga peidus ürgagnostiline Jumala süüdistamine, mis põhineb eeldusel, et otsitud vastust ei tule.

Olmeliste kannatuste puhul on vahel võimalik põhjuse väljaselgitamisega probleem lahendada. Põhjuseid, miks kraanist ei tule sooja vett, ei saa olla väga palju. Kuid on palju olukordi, kus põhjuse väljaselgitamine mitte ainult ei paku lahendust, vaid põhjust justkui polegi. Miks-küsimus osutub sel puhul paratamatuks tupikteeks, sest vastus puudub.

Lahendust illustreerib ilmekalt lugu Iiobi raamatust. Kannatav Iiob pillub Jumala suunas mikse. Iiobit vaatama tulnud sõprade jaoks polnud kannatus tabuteema, kuid nad lähtusid printsiibist: „Igaüks on ise oma õnne sepp“. Nende jaoks eksisteeris kindel seos inimese käitumise ja tema saatuse vahel, ning nad süüdistasid kannatajat tema olukorras. See tarkus aga ei aita kannatajat. Kogemuste taustal, mida Iiob on pidanud läbi elama, kahvatavad sõprade nõuanded. Jumal ei vasta kohe, vaid laseb Iiobil küsida ja sõprade inimlikul tarkusel vohada. Lõpuks Jumal siiski vastab. On vaieldud selle üle, kas Jumala kõned (Ii 38–40) ongi tegelikult vastuseks Iiobi miksidele. Jumal ei anna tõesti Iiobi olukorrale mingeid põhjendusi. Looja räägib seal oma loodu vägevusest, mis kõlab pigem Kõigeväelise eneseilmutusena: „Vaata ometi jõehobu … ta on Jumala töödest parim“ (Ii 40:15–19). Iiob ütlebki: „Ma olin ainult kõrvaga kuulnud kuuldusi sinust, aga nüüd on mu silm sind näinud“ (Ii 42:5). Jumal pareerib oma kõnes Iiobi küsimusi, kuid pakub talle suletud ruumist pääsemiseks võtme. Lahendus on ilmne, ja see on pääsemine vastuste otsimisest; lunastus miksidest ning tervenemine jumalikus kohalolekus.

Seega, vanatestamentlik tarkuskirjandus pakub kannatusega võitlemiseks võimaluse kannatuse mõtestamiseks ilmutuse kaudu. See lugu näitab, et siis, kui püütakse leida vastust konkreetsetele küsimustele oma elus, ei pruugi vastus tulla alati sõnasõnaliselt. Vastus aga tuleb ja mitte lihtsalt kulleri saadetud teatisena, vaid kõikväelise Jumala eneseilmutusliku kohaloluna.

 

Risti elumõtestav vägi

Kristlikus traditsioonis nähakse kogu Pühakirja Jumala hingusena (2Tm 3:16) ehk ilmutusena. See pole lihtsalt teade Kristusest, vaid võimalus Temaga kohtumiseks. Kiri on kirjutatud osaduse loomiseks „Isa ja tema Poja Jeesuse Kristusega“ (1Jh 1:3). Osadus ei päästa aga raskustest – see päästab raskustes.

Paulus kiitleb „viletsusest, teades, et … Jumala armastus on välja valatud meie südamesse Püha Vaimu läbi“ (Rm 5:3–5). Teises kohas ta viitab ilmutuse olemusele, öeldes: „Sest minu arvates ei vääri nüüdse ajastu kannatused mainimist tulevase kirkuse kõrval, mida meile ilmutatakse” (Rm 8:18). Ühelt poolt Jumala ilmutatud armastus Püha Vaimu läbi ja teiselt poolt lootus ilmutatud kirkusse. Uustestamentlikule kogudusele on omane „juba, kuid veel mitte“ pärandus. See on teoloogiline pakett, mis realiseerub Kristuse ristis. Jeesuse sõnad kannatavale röövlile: „Tõesti, ma ütlen sulle, juba täna oled sa koos minuga paradiisis“ (Lk 23:43), iseloomustavad selle operatiivsust.

Kristuse kannatus ja ristisurm on kristlastele pakkunud võimaluse oma kannatuste mõtestamiseks: „Ma püüan ära tunda teda ja tema ülestõusmise väge ja tema kannatuste osadust, saades tema surma sarnaseks“ (Fl 3:10); kannatused on kasvatuseks Kristuse poole (Hb 12:7); Kristuse kannatustega samastumine on põhjus rõõmustamiseks, kuna nii nagu ollakse Kristuse kannatuste osalised, võidakse rõõmuga hõisata ka tema kirkuse ilmumisel (1Pt 4:13); ning valgustatuse [ilmutuse] tõttu on võimalik taluda „rohket võitlust kannatustes“ (Hb 10:32).

Seega, otsides vabanemist inimeseksolemise raskest koormast, leiame Jumala poolt pakutud vastuse Kristuse ristis. Rääkides risti kui märgi kõikehõlmavusest, kirjutas Justinus Märter oma esimeses apoloogias: „Kui vaid soovime, võime näha Issandat Kristust kõiges, tema võit on kätketud igasse inimlikku sümbolisse, tema hiilgus igasse maisesse kuningriiki, tema märk igasse maisesse kirjutisse“. (Winter 2002: 91) Kristuse rist märgib kogu inimeseksolemise mõtte selle kõikides erinevates valdkondades. Jeesuse meetod kannatustega võitlemisel oli ainulaadne. Jeesus võttis risti – Rooma impeeriumi ühe kõige jõulisema ja kardetavama sümboli ja muutis selle Jumala auks oma vägivallatu kuningriigi sümboliks. Jeesuse jälgedes astumine muudab kannatuse tähendust pöördeliselt.

 

Kuidas seda rakendada

Paulus on kasutanud väljendit minu evangeelium (Rm 16:25). See on väga julge ja isegi nahaalsena tunduv sõnakasutus. Eriti tänases oikumeenilises kontekstis, kus me deklareerime, et evangeelium on ainult Jumala oma. Siiski võiks siinjuures mõelda, et Paulus on hea uudisega niivõrd kokku kasvanud, et see on muutunud osaks tema elust. Või siis vastupidi – evangeelium on muutnud Pauluse oma teenriks (Ef 3:7). Paulus kui evangeeliumi teenija (Fl 2:22), Kristuse ori (Rm 1:1) ning hea uudise personifitseeritud kandja hüüab: „Armu teile ja rahu Jumalalt“ (Rm 1:7). Usun, et ma ei lähe liiga kaugele, väites, et Paulus evangeeliumi teenri ja Kristuse orjana on n-ö Jumala ilmutus paganatele. Tema kaudu saab avalikuks Jumala tunnetuse lõhn kõigis paigus, kuhu ta saabub (2Kr 2:14).

Püüdes päästa sõnu lunastus ja tervistamine, küsib P. Tillich: Kes on need tervistajad ja lunastajad?, vastates oma küsimusele nii: „Nad on siin, meie ise oleme need! Igaühel meist on tervistavat ja lunastavat väge selle jaoks, kellele ta on preestriks.“ (Tillich 2009: 374) Viidates inimesele kui vahendajale, jätkab ta: „Paljud inimesed on niivõrd kurja võimuses, et nende läbi toimiv lunastav vägi on peaaegu kaotsi läinud. Teiselt poolt leidub suuri lunastajaid, kelle vägi mõjub terveks tegevalt ja lunastavalt paljudele inimestele mitmete sugupõlvede jooksul.“ (Tillich 2009: 376) Igaüks meist saab olla Jumala ilmutuseks kellelegi, tuues enesega kaasa just selle jumaliku dimensiooni, mis Iiobi sõpradel puudus. Ilma jumaliku mõõtmeta on kannatuse käsitlemine hingehoidlikus suhtes tõesti tabuteema. On kohane meenutada Jumala sõna Moosesele: „Ära tule siia, võta jalatsid jalast, sest paik, kus sa seisad, on püha maa!“ (Gn 3:5). Vaid siis, kui abivajaja kohtub Jumalaga, taanduvad küsimused tähtsusetuks. Ainult sõnad „Sulle piisab minu armust“ (2Kr 12:9) võivad tuua otsitud rahu. Väljendi „armu ja rahu“ lauseehitus on soterioloogiline – enne rahu käib alati arm! Siit peaks leidma inspiratsiooni armuõpetuse kuulutamiseks.

Kümmekond aastat tagasi korraldas sotsiaalministeerium koolituse vanglast vabanenute tugiisikutele. Lektoritena esinesid ka tuntud psühholoogid ja psühhiaatrid, kelle ettekannetest jäi väga üheselt kõlama kohati irooniline väide: „Inimest pole võimalik muuta“. Üks psühholoog siiski võis oma praktikast tuua juhtumi, kus vanglast tulnud inimene oli muutunud kokkupuutes kirikuga. Kui psühhiaater, kes on töötanud enamuse oma eluajast kinnipidamisasutustes, väidab oma tohutule kogemuste pagasile tuginedes, et inimene ei muutu, siis teeb see nõutuks küll.

Arvatavasti enamiku kristlike hingehoidjate sinisilmsust see väide siiski suurt ei mõjutanud. Ise olen aga olnud aeg-ajalt pessimistlik teoloogia osatähtsuse suhtes hingehoius. Imetledes oma ala professionaalide tööd inimeste abistamisel meditsiini vallas olen igatsenud tulla alla teoloogilisest elevandiluutornist ja teha midagi praktilist. Paraku pean tunnistama, et olen teoloogia rolli alahinnanud ning tean, et ma pole ainus. Religiooni ja meditsiini vahelistesse võitlustesse on takerdutud ikka, kuid võitlus ei taandu enne, kui jõutakse äratundmisele, et lunastus ja tervendamine on oma väe poolest sarnased. Tillichi järgi võib iga arst või nõustaja olla lunastajana tervendava väe tööriist, mis on inimese jaoks olemas Jumala ligioleku näol. (Tillich 2009: 375) Seega, teoloog hingehoidjana ja arst ravijana võivad mõlemad toimida tervendavalt. Teoloogil on aga suurem eelis, kuna meditsiinilise tervistamise võimalused on piiratud. Nagu on öeldud: Inimene peab ju millessegi lõpuks surema. Kui aga hingehoidja tunneb, et teoloogiaga ei ole võimalik aidata inimest, siis on ta valinud vale ameti. Ta peaks tõesti õppima arstiks.

Religioonil on lunastav potentsiaal kannatustes. Hingehoidja teoloogina ei ole mitte lihtsalt tavaline inimeste aitaja ning rahu, mida ta püüab nõustatavas luua, on midagi enamat kui kannatuste puudumine või nende eiramine. Samuti on kohatu öelda kannatajale, et ma tean, mida ja miks sa tunned, kuid veel kohatum on jätta pakkumata lootus abile inimeseksolemise koorma kandmisel. Armu ja rahu!

 

Kasutatud kirjandus

Tillich, P. (2009). Pääste ja tervistamine. Religioossed kõned. Tartu.

Winter, D. (2002). Pärast evangeeliumi. Varakristlikke lugemisi. Tallinn.

 

(Artikkel on varem ilmunud ajakirjas „Kristlik kasvatus“, nr. 18 (2010), siin avaldatud kergelt muudetud kujul.)

 

Ergo Naab (1971) on AKEL Rakvere ja Jõgeva koguduste vaimulik, Eesti Piibliseltsi nõukogu ning Eesti Kirikute Nõukogu teoloogiakomisjoni liige.

Print Friendly, PDF & Email
English