Artiklid

Eesti piiblitõlkimise olevikust ja tulevikust

Piibli tõlkimine on kuulunud ja kuulub oluliste kultuurisündmuste hulka kõikides ühiskondades, mis ühel või teisel moel toetuvad kristlikule kultuuripärandile. Omaaegsetest piiblitõlgetest said tuule tiibadesse tänapäeva Euroopa kirjakeeled. Nii ka Eestis. Suurtele keeleruumidele on sellest ajast alates omane piiblitõlgete rohkus, kirjusus ning dünaamilisus, Eesti kuulub aga väga väikeste keeleruumide hulka, mis pealegi eriti just piiblitõlkimise vallas on saanud viimase saja aasta jooksul vabalt areneda vaid lühikestel ajaperioodidel. Sellest tuleneb meie piiblitõlkimise äärmiselt tagasihoidlik seis ning, mis veelgi tõsisem, diskussiooni puudumine küsimuses, kui palju ja milliseid piiblitõlkeid Eesti kultuuriruum vajab.

Olles päris aus, ei saa Eesti piiblitõlkimise uuema ajastu teetähiseks nimetada Eesti Piibliseltsi viimast väljaannet (erinevates vormides alates 1997. aastast, edaspidi: P1997). Selles „väljaandes“ ja mitte „tõlkes“ on ühtede kaante vahele saanud 1968. aasta välismaal tehtud piiblitõlke Vana Testamendi osa ning 1989. aastal esmakordselt ilmunud Toomas Pauli (ja Uku Masingu) Uue Testamendi tõlge. Mõlemaid on loomulikult oluliselt toimetatud, eelkõige keeleliselt (Jaan Kross), aga ka sisuliselt. Pean piibliseltsi väljaannet vastavalt piiblitõlkimise seisule ja muudele raskustele heaks tulemuseks, ent ei saa üle ega ümber paljudest küsimustest, mis selle väljaandega seotud.

Arvestades seda, et me peame lakkamatult Piiblit tõlkima ja seletama, ning et eriti Vana Testamendi osas on meil uus tõlge täiesti puudu, pean siinkohal vajalikuks peatuda neljal viimase 25 aasta jooksul ilmunud publikatsioonil, mida julgen nimetada teetähiseks ja mis on esitanud tõsise väljakutse kõikidele, kes piiblitõlkimisega või vastava diskussiooniga vähegi seotud.

Mahukaimaks neist on kahtlemata juba ülal nimetatud „Uus Testament ja Psalmid, ehk, Vana Testamendi laulud“ (EELK Konsistoorium, 1989), mille sabas ilmus uus, Hillar Põllu, aga ka Uku Masingu ja Kalle Kasemaa tehtud Psalmide tõlge (edaspidi: UTL1989). P1997 ja eriti viimase kõrvale tuleb asetada valitud Vana Testamendi luuletekstid Kristiina Rossi tõlkes kogumikus „Uni Jeruusalemmas. Valik heebrea luulet“ (Hortus Litterarum, AVIV, 1996; edaspidi: Ross) ning Ülemlaulu tõlkele järgnenud Vello Salo ja Hindrek Hirve Johannese Ilmutuse ning eriti Pirita Psaltrina ilmunud Psalmide (Maarjamaa, 2009; edaspidi PP) värsked tõlked.

Väljakutse on need väljaanded esitanud seeläbi, et tõlkimise ja tõlke edastamise põhimõtted on olnud piibliseltsi omadest erinevad ja järjepidevamad. Kuna mul oli võimalus EELK Usuteaduse Instituudi toimetiste eelmisel aastal ilmunud 21. köite („Kultuurisillad Läänemere-äärses kultuuriruumis“, R. Saard, toim, EELK Usuteaduse Instituut, 2011) jaoks võrrelda ühe teksti, kaksikpsalmi 42/43 erinevaid eestikeelseid tõlkeid, pakkuda välja veel üks tõlke variant ning esitada kriitilisi küsimusi, siis saan toetuda tehtud tähelepanekutele just psalmitõlgete lõikes.

Kõige ootamatum ja omapärasem on kahtlemata PP, sest siin on taotletud luulena mõjuvat, aga eelkõige „igale eestlasele“ lugemiseks, palvetamiseks ja laulmiseks mõeldud tõlget. Loobuda on tahetud ka „hilisematest“ täiendustest nagu seda on psalmide tekkeloos suhteliselt hilja lisandunud pealkirjad, või veelgi hiljem lisatud salmide numbrid. Samamoodi, nagu nimetatud nähtuste ärajätmine vajanuks tõlkijate põhjalikumat põhjendamist, on seniste eesti tõlgetega võrreldes käidud tekstiga ümber enneolematult vabalt. Juhtlõngaks on olnud loetavus ja arusaadavus, ning see on ka saavutatud, mõningad lausa parafraasiks kalduvad tõlked panevad aga siiski kulme kergitama. Tõlge on kujundlikult ja keeleliselt leidlik, ent küsimused jäävad.

UTL1989 psalmitõlge on algtekstis traditsiooniliselt rohkem kinni. Väljakutse on see esitanud piibliseltsi väljaannetega võrreldes aga seeläbi, et siin on algtekstist lähtudes tõlgitud luulet luulena. Tekst on jaotatud värsiridadeks vastavalt heebrea lähtetekstile. Nii uskumatu, kui see ka ei tundu, ei ole 1968. aasta Piiblis ega ka P1997-s teksti liigenduspõhimõtted arusaadavad, võiks isegi öelda, et seal puudub järjepidevus. Kui kahte veergu kokku pressimised ja luuleridade poolitamised kõrvale jätta, ei ole kummaski algtekstiga võrreldes mõtteriimi põhimõttest kinni peetud, UTL1989 on seda aga väga hästi teinud, ehkki alati saab üksikutel kohtadel kriitilisi küsimusi esitada.

Täiesti klassi omaette moodustavad aga Rossi üksikute psalmide tõlked, mis mõjuvad luuletekstidena. Siin on kõige täpsemalt jälgitud luuleridadeks ja stroofideks jaotamist, on isegi tehtud mööndusi eestikeelse teksti voolavuse osas, et algne luulevorm oleks paremini näha. Ehkki Ross on tagasihoidlikult viimast tunnistanud, ületab tõlgete „eestikeelsus“ minu meelest enamikku vastavate tekstide tõlkeid meie keeleruumis. Esimest korda meil kuuluvad luuletekstide juurde ka kommentaarid, mis siis, et lühikesed.

Jõudnud märksõnani „kommentaarid“, on lõpuks võimalik nimetada ka UTL1989 Uue Testamendi tõlget, sest selle kommentaariumile ehk joonealustele ja muudele märkustele ei ole eesti keeleruumis seni võrdset. Lisades piiblitõlkele märkused, mis selgitavad paljude erimõistete tähendusi, heebrea- või kreekakeelset sõnamängu, aga ka tõlkeliselt keerukaid kohti ning, mis veel tähtsam, tunnistavad nii mõnegi kirjakoha tõlkimise möödapääsmatuid raskusi, on esitatud vaat’ et tähtsaim väljakutse senisele piiblitõlketraditsioonile. Esiteks ei saa ükski tänapäeva lugeja hakkama ilma kommentaarideta. Ei mõista ta algkeeli oskamata sõnamängu, ei tarvitse ta teada piibliteksti tekkelooga seotud raskusi. Muidugi, piiblitõlke enda juurde ei saa kuigi palju märkusi lisada, ent arusaadavuse hõlbustamiseks on esmatasandi märkused möödapääsmatud. Teise tasandi märkused ehk piiblitekstide mahukam kommentaar on eesti keeleruumis eriti puudulik. Kui Uue Testamendi raamatute kohta on veel kommentaare, mõned isegi akadeemiliste autorite kirjutatud, siis Vana Testamendi osas valitseb peale Gerhard von Radi Genesise alglugude kommentaari peaaegu et tühjus. Aga see on omaette teema.

Teiseks on märkused piiblitõlke juurde olulised veel seepärast, et ükski piiblitõlge ei saa tegelikult läbi ilma tekstikriitiliste parandusteta. Piibli käsikirjade ümberkirjutamisel on aegade jooksul tehtud väga palju ümberkirjutusvigu. Need on kohati nii selged, et isegi keskajal tegutsenud Heebrea Piibli kopeerijad on neid märganud ja markeerinud. Ei ole üldse küsimus, kas neid kirjakohti tuleks korrigeerida. Küsimus on seevastu, kas kaasaja lugeja ning algteksti suhtes on aus sellised parandused välja toomata jätta, nt joonealusest märkustes. Ent saab minna veelgi edasi: on küll ja küll kirjakohti, millised on ümberkirjutamiste läbi nii kannatada saanud või sisaldavad niivõrd tundmatut sõnavara, et on meie praeguste teadmiste kohaselt tõlkimatud. Loomulikult on piibliteadustes välja pakutud palju lahendusi sellistele crux interpretum’itele, ent ühe või teise lahenduse kasuks otsustamine võib olla tihti loterii. Sellised kirjakohad tuleks aga tõlgetes minu meelest eriti rõhutatult ära markeerida. Põhjus on hästi proosaline, aga samas kaalukate tagajärgedega: teame ju, et Piiblit loetakse palju ja et kirjakohtadega argumenteeritakse palju; eriti oluliseks muutub argumenteerimine nt kiriku teoloogilistes vaidlustes. Kui nüüd võetakse nt rahvapiiblist argumendiks üks kirjakoht, mille lähtetekst heebrea või kreeka keeles on tegelikult tõlgitamatu ja mille tõlkimiseks on lihtsalt ühe võimaluse kasuks otsustatud, siis kaotab selline kirjakoht ilmselt teoloogilises vaidluses oma argumendi väärtuse. Erinevalt neist vähestest, kes eeldavad, et ka piiblitõlkija tõlgib Pühast Vaimust verbaalselt seestunult, arvan ma, et ühe või teise tõlkelahenduse kasuks otsustamine on vajalik ausalt ja avameelselt välja tuua. Küllalt on maailmas isegi ausaid rahvapiibleid, milles pole olnud ruumi joonealustes märkustes pikki seletusi ära tuua, ent milles on tõlgitamatute kohtade asemel kolm punkti.

Me saame aga veelgi sügavamale piiblitõlkimise probleemidesse minna ja küsida, kuidas jääb siis piibliuurimises kindlaks tehtud tõsiasjaga, et kümneid kordi ümber kirjutatud piiblikäsikirjad on vahetult Kristusele järgnenud ajal moodustunud nn algteksti kohati moonutanud. Või veelgi enam: et seda 1.-4. saj „algteksti“ ei ole võimalik käsitleda ühtse suurusena, et piiblitekstid üldse lähevad tagasi võrdlemisi suurele hulgale käsikirjade ja vanade tõlgete traditsioonidele. Kriitiline piibliteadus on nüüdseks juba aastasadu üritanud nendest probleemidest jagu saada ning nii mõnigi kord on välja pakutud väga häid ja suure tõenäosusega õigeid lahendusi tekstikohtade parandamiseks või õigeks mõistmiseks. Õige mõistmise all pean silmas selle läbinägemist, mida on piiblitekstide kirjutajad teksti kirjutades taotlenud. Ehk: mis oli see küsimus, mis teksti kirjutajat kõige rohkem põletas ja teksti just sellisena kirjutama sundis, ning milline oli see vormikaanon, millest lähtudes ta teksti vormis.

Kõike seda kokku võttes tuleb tunnistada, et Piiblit tõlkima on Eestis võimelised vähesed ja nad on muude töödega hõivatud, aga neid ei ole lootusetult vähe. Pigem on puudu vajaduse tunnetamisest ja ühiskondlikust survest. Kutsun kõiki piiblilugejaid üles nõudma uusi piiblitõlkeid – ja palju, kvaliteetseid ja väga kvaliteetseid. Kutsun üles nõudma ausat tunnistust selle kohta, millised on ühe või teise piiblitõlke tõlkimise põhimõtted. Kutsun üles nõudma rohkem erinevate printsiipide alusel koostatud piiblitõlkeid. Kutsun üles Eesti Piibliseltsi enne Vana Testamendi uut tõlkimist arutlema põhjalikult selle üle, milline võiks olla rahvapiibel ning millised selle põhimõtted. Kutsun eriliselt üles nõudma tõlkeid, mis jälgivad tekstikriitika ja vormikriitika põhimõtteid ning mis kommenteerivad tõlget. Eesti kultuuriruum on väärt palju uusi kvaliteetseid piiblitõlkeid.

 

Urmas Nõmmik (1975), dr. theol., on Tartu Ülikooli Vana Testamendi ja semitistika dotsent ja EELK liige.

Print Friendly, PDF & Email

Viimati lisatud

c s-v põder
Karl Barthi kiriklik dogmaatika
Christine Svinth-Værge Põder
Foto: Tanel Valdna, ERR
Luterlik ristiteoloogia ja kiriku kuulutusülesanne tänapäeva Eestis
Meelis Süld
Allan Kährik
Ootamisest ja pilve sees tulijale silma vaatamisest (Lk 21:25–36)
Allan Kährik
Jõulupöördumine
Euroopa kirikute rändekomisjon, Euroopa Kirikute Konverents
English